Aastal 2012 on seesama tüdruk tagasi samas kohas Hiiumaal, samasuguses majas. Taaskord püüab tüdruk majakese teisel korrusel magama jääda, kuid seekord kuuleb ta, kuidas usukaaslased allkorrusel Piiblit loevad ning Jumalast räägivad. Seekord ei taha ta patja kõrvadele suruda, südant täidab nii suur armastus, rahu ja rõõm, et pisarad hakkavad taas voolama. Jeesus on mulle tõesti andeks andnud, minule, patusele, kes ma Teda olen salanud! Jumal kuulis mu ahastavat palvet ja tõi mu tagasi samasse kohta, kus ma nii õnnetu olin. Mitte et mind kiusata, mitte et endist elu meelde tuletada, vaid et see uueks luua.
Aastaid hiljem mõtlen ma ikka sellele vikerkaarele ja veendunud väikesele tüdrukule, kes üle kõige armastas Jeesust. Mõeldes oma elule tagasi, ei oskagi ma öelda, millal sellest väikesest Jeesuse lapsest sai noor naine, kes enam ei tahtnud elada koos Jumalaga. Ilmselt juhtus see muuseas, väikeste kompromisside haaval. Iga kompromiss maailmaga tähendas kaugenemist Jumalast, iga otsus, mis sai tehtud maailma kasuks, viis Temast kaugemale, kuni lõpuks ei olnudki enam tüdrukut, kes tahtis käia Jeesusega.
Ma olen südamest tänulik, et Jeesus andis mulle isikliku armukogemuse. Ma tänan, et Tema, kes meid on kutsunud, on lõpuni ustav ja kutsub meid alati. Ka siis, kui oleme igatsuse Tema järele väga sügavale maailma meelelahutuse, suhete ja väljakutsete koorma alla matnud. Ärgem kunagi arvakem, et meie jaoks ei jätku armu, kuna oleme oma elus Jeesusele selja pööranud. Meie Päästja on kõikvõimas, Tema arm on piiritu ning Ta armastab meid igavesti.
Selle kogemusega kadus vahepealsete pikkade aastate rahutus ja äng ning ma mõistsin, et Jeesus tegi rohkem, kui oskasin tookord selles kohas paluda. Ta ei toonud mind lihtsalt sellest vanast elust välja, vaid ta lõi selle uueks ning andis ka valusatele asjadele uue tähenduse Temas.
Karin
In English