Põllusse peidetud varandus

“Nad tulid nagu nõelavad vapsikud, nagu aplalt õgivad hundid, nad tegid röövretki kõikjale tappes mitte ainult inimkarja vaid ka preestreid ja munki. Nad tulid Lindisfarne’I kirikusse ja muutsid kõik kõlbmatuks, trampisid räpaste jalgadega pühades paikades, kaevasid üles altareid ja häviatsid kirkiu varanduse.” Nii jäädvustas Durhami Siimeon röövivad seltskonnad, kaas tulid Norra Ühendatud Kuningriigist, Rootsist ja Taanist. Nad rüüstasid Lindisfarne’I aastal 793.

Kuid nad ei pistnud taskusse Lindisfarne’I Evangeeliume. Sadu aastaid hiljem, järjekordselt põgenedes viikingite eest, peitsid mungad need ära. Pinnale ilmusid need 300 aastat hiljem Durhamis. Olles kadunud järjekordsed 400 aastat, ilmusid need uuesti Westminsteris, Londonis 17nda sajandi kestel.

Mõelda vaid, kui palju muid aardeid ootavad avastamist, maetud metsadesse, topitud kirstudesse, susatud pööningutele, kaotatud raamatukogudesse.

Kui väga õnnelikud me oleme, et meil on Jumala Sõna. Pime keskaeg oleks võinud selle alla neelata. Röövivad kreeklased oleksid võinud minema seilata koos Vana Testamendi koopiatega. Domitianuse jälitajad oleks võinud põletada käsikirjad koos nende omanikega. kriitilistel momentidel on võibolla alles olnud ainult üks koopia originaalkäsikirjast. Kas oli äkki templist Hilkia leitud koopia ainus koopia eksisteerivast Moosese raamatust sel ajal? Tundub sedamoodi.

Läbi ohtlike aastate on Jumal juhtinud ja kaitsnud Oma Sõna. Ta pani isegi koopiad mõningaist hinnalisemaist dokumentidest Surnumere koobastesse, et neid kaitsta!

Piibel ei tundu tänapäeval eriti ohustatud olevat. Maailma kõigi aegade parima bestsellerina võib seda leida peaaegu kõikjalt. Meie ajal, kui väljaanne järgneb teisele – kas võib Sõna kunagi veel üldse ohtu sattuda?

Jumala Sõna on põld, milles ootab armuõpetuse aare. Säilitada sõna, on üks asi, aga leida armuõpetus ja seda edendada – teine asi.

“Otsige, oh otsige näljaste südametega Piiblit! Avasta Jumala Sõna nagu kaevur avastab maad, leidmaks kullasoont.”