5. jaanuaril 1929 kuulutati Amelia Earhart ametlikult surnuks. Tema lennuk oli 1937. aastal Vaikse ookeani kohal kaduma läinud ning temast ja tema navigaatorist Fred Noonanist ei kuuldud enam kunagi. Peaaegu sada aastat on temaga juhtunu mõistatuseks jäänud.
2017. aastal kerkis äkitselt pinnale üks vana foto, millel paistsid mõlemad, nii Earhart kui ka Noonan sadamasillal istumas, mis väitis, et nad olid õnnetuses ellu jäänud. Foto näis kinnitavat kohalike tunnistust, kes olid kümneid aastaid tagasi näinud, kuidas lennuk alla kukkus ja jaapanlased kaks lendurit vangi võtsid. Kuid see foto osutus järjekordseks ebaõnnestunud katseks Ameliat leida.
Samamoodi on olnud kogu 20. sajandi vältel palju katseid taasleida „tõeline Jeesus“. Paljud inimesed on kaua tundnud, et mingil kombel on algne, autentne Jeesus aastate jooksul kaduma läinud ning sajandite eelarvamuste ja müütide alla maetud. Ametliku kristliku kiriku patud pimeda keskaja kestel lisavad neile kahtlustele kaalu; muidugi meie kui seitsmenda päeva adventistid teame, et neil on õigus – kristlus läks rööpailt välja pärast kiriku ja Constantinuse liitu. Kristlike uskumuste kogumisse lisati palju valearusaamu, mis varjasid tõe sellest, kes Jeesus on.
Aga mis siis, kui sel lõpuajal kerkiks üks vana pilt äkitselt esile, täpne pilt Jeesusest? Mis oleks, kui järeleandmatult minevikust „tõelise Jeesuse“ otsimise asemel leiaksid inimesed Ta enda keskel elamas? Mis siis, kui oleks ülejäänute kogum, kelle elu ja õpetused klammerduvad visalt algse, Uues Testamendis esitatud eeskuju külge? Mis siis, kui oleks selles maailmas valjud hääled, kogudus, mis avalikult kuulutaks, et Paabel on langenud, ning kutsuks inimesi tulema tagasi ja kummardama „teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja vete allikad“ (Ilmutuse 14:7)?
Hoolimata sellest, mis tegelikult Amelia Earhartiga juhtus, üks on kindel: ta on täiesti surnud. Kuid Jeesuse hauakamber on tühi. Ta on täiesti elus ja soovib väga, et maailm teaks seda; Ta käsib meil panna tuled põlema ja Teda ilmutada.
In English