Jumala vägi

Esimene asi, mida märkasin, oli pimestav välgatus mäe kohal mõni miil eemal. Järgmiseks nägin suurt tolmupilve. Seejärel raputasid esimesed helilained mu autot ning taipasin, et olin olnud tunnistajaks võimsale plahvatusele.

Plahvatuse põhjustas sel juhul kindlasti dünamiit. See sõna tuleb kreekakeelsest sõnast dunamis, mis tähendab väge. Paulus kasutab seda sõna Ro 1, 16 seoses päästmisega. Ta toob välja fakti, et evangeelium kannab endas Jumala kõikvõimsust, kelle vägi üksi on võimeline päästma hingi patu seest ja andma neile igavest elu.

Üks põhjus, miks Paulus ei häbene evangeeliumi, on see, et seda toetab Jumala vägi. Ja üks asi, mille apostel teeb esimestes peatükkides kristallselgeks, on see, et inimestel pole võimalik end ise patust päästa. Pole tähtis, kui kõvasti nad püüavad, ei suuda nad end vabastada pahest, mis asub nende loomuses.

Seal tuleb mängu Jumala vägi. Tema suudab seda, mida meie ei suuda. Ja see on väga hea uudis.

Apostel väidab, et Jumala vägi ilmneb päästes – sõnas, mis tähendab päästma, hoidma, kandma, kaitsma. Põhiidee on, et lunastamises avalduv Jumala vägi päästab inimesi patu tagajärgedest.

Pääste osutab nii halbadele asjadel, millest me vabaneme, kui ka headele asjadele, mis me juurde saame. Esimeste hulgas võib nimetada päästet vihast (Ro 5, 9), Jumala vaenust (salm 10), patust (Mt 1, 21), kadunud olemisest (Lk 19, 10), kasutusest (1Pe 1, 18), orjusest (Ga 5, 1) deemonite kummardamisest (Lk 8, 36) ning haigusest (salm 48). Teisest küljest toob pääste endaga taasühenduse Jumalaga (Ro 5, 9-10) ning palju õnnistusi. Matteus räägib meile, et Jeesus tuli tooma oma rahvale päästet (Mt 1, 21).

Päästel, kui Jumala kesksel tööl, on mineviku, oleviku ja tuleviku tähendus. Ühest küljest on pääste juba toimunud läbi Jeesuse üks-kõigi-eest ristisurma (He 7, 27). Kuid see on ka nende oleviku kogemus, kes võtavad Jumala kingi vastu ja õpivad Temaga käima (Ro 6, 1-10). Ja päästel on ka tuleviku tähendus. See pole täitunud täielikult enne, kui Jeesus tuleb tagasi taeva pilvedel (1Te 4, 13-18; 1Ko 15, 51-55).