Astja

Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on astja oma esmases tähenduses kolmejalgne puunõu, kus hoitakse toiduaineid, kuid vastav nimetus on laienenud ka muud liiki anumatele. Piiblis on kirjeldatud mitmesugustest materjalidest astjaid – kõige rohkem savist, vahel nahast, puust, kivist ja metallist –, mida kasutatakse tavaliselt toidu, vee ja veini hoiukohana. Laias laastus jääb nii Piibli kui ka eesti keele sõnastike põhjal mulje, et astja all mõisteti enamasti pigem suuremapoolset nõu (aga mitte nii suurt, et seda ei saaks vajadusel suhteliselt kergesti kaasas kanda), mille peamiseks ülesandeks oli säilitada seda, mis oli sellesse pandud.

Neis piiblisalmides, kus inimest võrreldakse astjaga, torkab mõnikord silma astja suutmatus tegutseda ja endaga toimuvat kontrollida. Jeremija raamatu 18. peatükis kirjeldatakse Iisraeli rahvast savina, millest potissepa rollis olev Jumal voolib just selliseid astjaid, nagu Talle parasjagu meeldib. Laiemast kontekstist selgub, et niisuguse kirjapaneku eesmärk pole mitte kutsuda inimest üles passiivsusele ja tahtejõuetusele, vaid rõhutada Jumala vägevust. Inimene on Jumala käes otsekui astja, mida potissepp võib ümber teha nii, nagu paremaks peab. Enda väiksuse ja Jumala vägevuse mõistmine peaks julgustama inimest usaldama Jumalat ja otsima oma elus Tema juhtimist.

Astjaid on silmatorkavamaid ja tagasihoidlikumaid, kuid isegi kõige kaunima astja eesmärk ei ole lihtsalt toanurgas seista. Astja valmistamise eesmärk on panna midagi selle sisse; ilma väljastpoolt tuleva sisuta on astja ainult tühi kest. Teises kirjas korintlastele kirjeldab Paulus inimesi saviastjatena, millesse on pandud aare – Jumal, kes särab inimeste südames.

Ühest küljest on inimeses olev Jumal väljastpoolt tulnud. Just nagu astja ei saa ise ennast täita, nii ei lähtu jumalik vägi inimesest endast. Samas asub astjasse pandu astja sees. Selleks et näha astja sisu, peab vaatama astja sisse – ning selleks et õppida Jumalat paremini tundma, peab inimene vaatama mõnikord enda sisse. Kuigi Piibel annab suurepärase ülevaate Jumalast ja Tema tegudest, saab Jumala isiklik kogemine toimuda ainult inimese enda kaudu. Vaadates sügavale iseendasse ja õppides ennast tundma, hakkab inimene nägema ka oma südames säravat Jumalat. Ning see võrratult suur vägi – „Jumala oma ja ei midagi meist“ – annab elule tõelise eesmärgi, sisu ja mõtte.

Kallis Jumal, aita mul mõista oma väiksust ja usaldada Sinu väge, olles avatud astja Sinu armule ja juhtimisele. Täida mu süda oma valgusega, et minu tegudes ja sõnades säraks Sinu vägi.

Ly Kaasik