Ümberlõigatud süda

Ümberlõigatud süda?

Kõlab imelikult! Veider sõnakombinatsioon.

Tänane tekst täiendab Pauluse vastust sellele, mida tähendab olla juut, mida tähendab olla osa Jumala valitud rahvast. Eile nägime Rooma 2, 28, et tõeline usk ei seisne välistes asjades. Täna leiame Pauluse rõhutamas tõsiasja, et usk on südame asi.

Õpetus ümberlõigatud südamest polnud Pauluse leiutis. Vana Testament kasutab seda pidevalt. Mooses kirjutab näiteks 5Mo 30, et kui juudid kahetseksid oma patte, siis Jumal õnnistaks neid. Enamgi, “Jehoova, su Jumal lõikab ümber su südame ja sinu järglaste südamed, et sa armastaksid Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, et sa võiksid elada!” (5Mo 30, 6). 5Mo 10, 16 veenis Mooses iisraellasi ümber lõikama oma südamete eesnahku ja mitte enam olema kangekaelsed. Jällegi 3Mo 26, 41 ütleb ta rahvale, et Jumal õnnistab neid, kui “nad alandavad oma ümberlõikamata südamed ja tunnistavad oma patusüüd.”

Meesterahvad, kellest Mooses rääkis, olid kahtlemata kõik ümberlõigatud. Neil oli väline märk, kuid nad ei omanud sisemist usukogemust. Kasutades Uue Testamendi terminoloogiat, võiksime öelda, et nad polnud pöördunud ning vajasid uut meelt ja uut südant ja uuestisündimist. Et pöördumise kogemus, millele Mooses viitab, kaasneb pattude tunnistamisega, kahetsusega ja armastusega Jumala vastu, mis on Jumala seaduse aluseks.

Paulus märgib Rooma 2, 29, et juudiks olemiseks peab inimene omama kogemust, mis on väljaspool kirjutatud seadust. Nad peavad omama oma elus Püha Vaimu jõudu. Jeesus sõnastab selle natuke teisiti, kui Ta ütleb Nikodeemusele, et “kui inimene pole sündinud veest ega vaimust, siis ta ei või siseneda Jumala riiki” (Jh 3, 5).

Usk on olnud alati südame asi. Paulus kutsub juudi liidreid (ja meid) tagasi selle igavese tõe juurde. Ta soovib, et kogeksime tõelist, mitte odavat võltsingut, mis näib rahuldavat nii paljusid koguduse liikmeid.