Ümberlõigatud süda?
Kõlab nagu imelikult! Veider sõnakombinatsioon.
Tänane tekst täiendab Pauluse vastust sellele, mida tähendab olla juut, mida tähendab olla osa Jumala valitud rahvast. Eile nägime Roomlastele 2:28, et tõeline usk ei seisne välistes asjades. Täna leiame Pauluse rõhutamas tõsiasja, et usk on südameasi.
Õpetus ümberlõigatud südamest polnud Pauluse leiutis. Vana Testament kasutab seda pidevalt. Mooses kirjutab näiteks 5Ms 30, et kui juudid kahetseksid oma patte, siis Jumal õnnistaks neid. Enamgi, „Ja Issand, su Jumal, lõikab ümber sinu südame ja sinu järglaste südamed, et sa armastaksid Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, et sa võiksid elada.” (5Ms 30:6). 5Ms 10:16 veenis Mooses iisraellasi ümber lõikama oma südame eesnahk ja mitte enam olema kangekaelne. Jällegi 3Ms 26:41 ütleb ta rahvale, et Jumal õnnistab neid, kui „nad alandavad oma ümberlõikamata südamed ja tunnistavad oma patusüüd.”
Meesterahvad, kellest Mooses rääkis, olid kahtlemata kõik ümberlõigatud. Neil oli väline märk, kuid neil ei olnud sisemist usukogemust. Kasutades Uue Testamendi terminoloogiat, võiksime öelda, et nad polnud pöördunud ning vajasid uut meelt ja uut südant ja uuestisündimist. Ent pöördumise kogemus, millele Mooses viitab, kaasneb pattude tunnistamise ja kahetsusega ning armastusega Jumala vastu, mis on Jumala Seaduse aluseks.
Paulus märgib Roomlastele 2:29, et juut olemiseks peab inimesel olema kogemus, mis on väljaspool kirjatähte. Tema elus peab olema Püha Vaimu väge. Jeesus sõnastab selle natuke teisiti, kui Ta ütleb Nikodeemusele: „kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki” (Jh 3:5).
Usk on olnud alati südameasi. Paulus kutsub juudi liidreid (ja meid) tagasi selle igavese tõe juurde. Ta soovib, et kogeksime tõelist, mitte odavat võltsingut, mis näib rahuldavat nii paljusid koguduseliikmeid.