Nagu mõne päeva eest tähele panime, ei ole rahutegemine tavaline inimtegevus. „Tavaline“ inimene siin maailmas on ennekõike mures omaenda uhkuse ja privileegide pärast. Kuidas inimesed mind kohtlevad? Kas ma saan oma osa kätte? Kas inimesed austavad mind? Need on keskse tähtsusega küsimused. Ja need on ka küsimused, mis hävitavad rahu ja tekitavad tülisid.
Vastuseks sellisele mõtteviisile osutab Jeesus ristile.
Enamik meist ei pea kunagi taluma füüsilist risti, kuid iga kristlane peab risti lööma oma isemeelse loomuse, mis tahab ennekõike ennast esikohale seada ja ajada oma asja.
Et mõista, mida Jeesus tahtis tänases kirjakohas öelda, peame meeles pidama, et patt selle kõige laiemas tähenduses asetab meie elu keskpunktiks meie enese mina ja tahtmise, mitte Jumala ja Tema tahte. Patt on mäss Jumala vastu selles mõttes, et meie minast saab fookus- ja kontrollpunkt.
Inimestele nii loomulik enesekeskne elupõhimõte peab surema. Dietrich Bonhoeffer kirjutas kunagi väga südamlikult: „Kui Kristus kutsub inimest, siis palub Ta temal tulla ja surra.“
Kui ma puutun kokku Kristuse väidetega, pean ma Ta risti lööma või laskma end Temal risti lüüa. Keskteed ei ole. Õnneks tuleb pärast risti inimese elus uussünd Kristuses.
Rahutegijaks saamine algab ristilöömise ja uuestisünniga. Kui seda ei toimu, jääme pahuraks, õelaks ja isekaks koguduseliikmeks – katastroofiks kirikupingis. Kuid ristilöömise ja uuestisünni kogemusega saavad meist elava Jumala teenijad ning me armastame kaasinimesi. Seega oleme rahutegijaks saamise teel.
Aita meil täna, Isa, leida rist, mis on tõelise kristliku rahutegemise tee alguseks!
In English