D. L. Moody kordas pidevalt, et kui keegi saab taevasse tänu sellele, mida ta on teinud, ei saaks teised sellest kunagi teada.
Kõige tülgastavamad jutud, mida võib üldse ette kujutada, on tädi Maali ja onu Jaani lõputud kõned sellest, kui head inimesed nad on. See muutub jäledaks juba esimese kümne minuti jooksul. Nende eneseülistusjuttude kuulamine tuletab rohkem meelde põrgut kui taevast ning ka seda, et peame maa peal elades nii mõndagi taluma.
Tavaliselt peetakse teiste juures kõige vastikumaks omaduseks kiitlemist, kuid me kaldume ka ise nii käituma ning seda siis unustama. Kiitlemine on väga loomulik siin patusel maal.
Tänases tekstis ütleb Paulus, et Kuningriigis ei eksisteeri mingit kiitlemist. „Kus on nüüd kiitlemine? See on välistatud. Millise seaduse läbi? Kas tegude seaduse läbi? Ei, vaid usu seaduse läbi.”
Päästetutel ei ole Pauluse sõnade kohaselt millegagi praalida. Keegi neist ei ole oma headusega taevasse pääsenud. Vastupidi, apostel õpetab, et Kuningriiki saadakse vaid tänu Kristuse headuse vastuvõtmisele. Kuid see ei ole üksnes Tema headuse vastuvõtmine, vaid ka Tema surma meie asemel aktsepteerimine. Nagu eile lugesime, saab Jumal tänu Poja surmale anda igale Jeesuse vastuvõtnule seda, mida ta ei vääri. Arm, elu, andestus, õigeksmõistmine – me ei vääri neist ühtki. Kuid Jumal kinkis need meile. Seega on kristlaste kiitlemine välistatud „usu seaduse läbi”. Kõik, mida me teha saame, on tulla Jumala juurde ja tänada Teda suure halastuse eest.
Seetõttu ülistavad pühad lakkamatult taevas Jumalat ja Talle, kes oli tapetud, kuid mitte iseennast.
Milleks oodata taevasse saamiseni? Kui lõpetaksime enda ääretu tähtsuse üle mõtlemise, oleksid meie kirikud palju meeldivamad kohad, mida külastada. Kui me mõistame endi täielikku sõltumist Jumalast, teeb see teadmine meid palju lahkemaks teiste suhtes, kes ei ole „nii head” nagu meie. Juba siin maa peal saame praktiseerida mittekiitlemist.
In English