Väike laps paneb õhtul käekesed kokku ja palub Taevaisalt andeks, kui ta on olnud sõnakuulmatu ja meie kallis Issand kuuleb ja andestab.
See väike laps olin mina. Seda kõike õpetas mulle vanaema, kes oli adventist. Sirgusin suuremaks, olin viisteist aastat vana, kui ühel kevadpäeval vanaema ütles: „Eevi, ära täna kooli mine.“ Kuidas siis nii? Läksin ikka ja kui ma pärast koju jõudsin, ei olnud vanaema enam elus. Ta oli elu viimasel hetkel üksi ja ma ei tea, mida ta soovis mulle öelda. Mul oli väga kahju, et ma vanaema viimast soovi ei arvestanud. Jäin nagu üksi – polnud enam armastavat, õpetavat vanaema. Kaaslasteks jäid mulle ilmalikud lähedased inimesed. Nii eemaldusin usust ja läksin vooluga kaasa paljudeks aastateks. Kuid vanaema ja temalt saadud õpetused ei ununenud.
Oli aasta 1992, kui lugesin, et korraldatakse vaimulik seminar ja teadsin, et see oli minu vanaema usukaaslaste, seitsmenda päeva adventistide poolt. Taevane Isa aitas oma Püha Vaimu läbi mul otsustada ja nii olingi seminarist osavõtjate seas, õppisin Teda rohkem tundma. Peale seminari tulin ristimisele ja kuulun Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudusse.
Tänu Sulle, Jumal, et sa hoiad meid oma peopesal ja juhatad meie eluteed!
Eevi Tomingas
In English