Tasa, mu mees sureb!

Kord hakkas üks alati kohal olnud vend puuduma. Abikaasa kiirustas koosolekult koju, öeldes, et mees on suremas haige. Aga see jutt oli kuidagi kahtlane. Palusin luba külastada, aga naise sõnul võivat see meest liialt erutada ja ta ei pruukivat seda üle elada. Ka teised koguduseliikmed muutusid ärevaks. Midagi pidi seal olema siiski korrast ära. Kellelgi õnnestus kohtuda venna jaoskonnaarstiga ja selgus, et mingit erilist haigust polevat. Vanem mees võib end vahel ka väsinuna tunda ja mitte kõiki käske nii kärmelt täita kui varem, oli arsti arvamus.

Järgmisel hingamispäeval otsustasin õelt saada loa külastuseks. Muidugi oli õde vastu, aga viimaks lubas, kui ma just venna surma tahtvat kiirendada. Ma pidin lubama, et olen seal väga vaikselt.

Juba õues tuli astuda kikivarvu. Siis väga ettevaatlikult sisenedes lubati mind tuppa, kus haige oli paljude tekkide all, aga siiski riides. Ma tohtisin vaid sosinal rääkida. Mind nähes tekkis pisut kurnatud olemisega mehe silma otsekui säde. Püüdsin sosinal rääkida, aga vend ütles üsna kõvasti: „Mis sa sosistad, ega ma surnud ole.” Rääkisime hommikusest koosolekust ja siis sellest, mida Jumal võib teha meie igaühe jaoks. Ta rääkis üsna palju kaasa. Lõpuks küsisin, kas me palvetaksime koos. Minu üllatuseks laskus ta voodist põrandale põlvili ja palus vaid, kas ta võib vene keeles palvetada, sest see oli talle omasem, kuigi ta rääkis ja suhtles täiesti vabalt eesti keeles. Minul polnud vahet. Nii kummardusime põlvedele ja palvetasime selle vana vennaga koos tänades ja ka tervise pärast paludes…

Kui ma pärast siirast kallistust venna juurest lahkusin, ei öelnud abikaasa peaaegu ühtki sõna. Pühapäeval toimetasin midagi palvela õues, kui mind katkestas jõuline: „Tere, jõudu!” Vend oli oma tavalisel viisil rattaga mööda sõitmas ja kadus nobedasti nagu poisike tänavanurga taha. Tegelikult oli vennal veel elada päris mitmeid aastaid ja selleski koguduses tegime koos mitmeidki asju.

Tänu Jumalale õnnestus seekord murda läbi õe kinnismõttest, mis mõjutas vendagi uskuma, et ta enam ei tõuse. Mõnigi kord pole vaja muud kui lasta Jumalal omi mõtteid korda seada ja paljud asjad kaotavad oma väe. Pange tähele Jumala Vaimu märguannet oma südames. Võib-olla pead sina täna aitama kellelgi oma mõtteid Jumalale usaldada, et need saaksid suuna elule. Või vajad sa ise Jumala korrastavat tegevust oma mõtetes ja püüdlustes, et saaksid elada õnnelikult.

„On kristlasi, kes mõtlevad ja räägivad liiga palju Saatana väest. Nad mõtlevad vaenlasest, nimetavad teda palvetes, kordavad jutustusi tema tegudest ning ta kasvab nende kujutluses järjest suuremaks. Saatan on tõepoolest vägev olevus, kuid tänagem Jumalat, et meil on võimas Päästja, kes heitis Saatana taevast välja. Saatan rõõmustab, kui me suurendame tema võimu. Miks mitte rääkida Jeesusest? Miks mitte ülistada Tema väge ja armastust?” („Ajastute igatsus”, lk 334)

Olev Uuk