Taaveti Poeg

Kuigi Uus testament osutab Jeesusele sageli Taaveti sõnadega, pole väga palju neid kirjakohti, kus Teda on nimetatud Taaveti Pojaks. Kui Jeesus oma viimasel reisil Jeruusalemma Jeerikosse jõudis, hüüdis Bartimeus talle: „Jeesus, Taaveti poeg, halasta mu peale!“

Kuid Taavetit on rohkem mainitud Jeesuse sünniloos. Sakarias nägi päästet tulemas Taaveti kojast. Messias pidi olema üks Taaveti järeltulijaist ning pidi Iisraelis taas sisse seadma lepingu, mis Jumalal oli Iisraeliga Taaveti eluajal.

Ühes vaidluses trumpas Jeesus selle teemaga ka varisere: Kuidas saab Messias olla ühtaegu nii Taaveti poeg kui ka tema Issand, nagu ütleb Psalm 110? Kuid vastus on küsimuses eneses. Vaid Messias, kes pärineb nii Taaveti soost kui ka Jumalast, võib olla mõlemat.

Selles seisneb ka Ilmutusraamatu paradoks. Jeesusel on Taaveti autoriteet, kuid kosmilises mõttes. „Juur ja sugu“ väljendavad sama paradoksi, mis „Esimene ja Viimne“, „Alfa ja Oomega“.

Nii annab Jeesuse nimi meile aimu päästmise alustest. Kui kutsume Jeesust Taaveti Pojaks, osutame Tema inimlikule päritolule. Viimasele aga räägib vastu Tema ülestõusmise ime. Jumal tunnustas Jeesuse, Taaveti poja inimlikku loomust.

Teiseks, kuna Jeesus pärines Taaveti soost, teeb see Tema Taavetile antud tõotuste pärijaks. See tõotus kindlustas Jeesusele kuningriigi pärimise.

Pime Bartimeus nägi seda, mida me kõik peaksime näge,a. Kui kutsume Messiat Naatsareti Jeesuseks, pole see enamat kui loeksime ette Tema nime telefoniraamatust. Kuid me peame Ta vastu võtma kui ainsa Isiku, kes võib täide viia Jumala plaani meie jaoks.

„Inimene võib saavutada kõike, kui ta kuuletub Jumalale, kes peab oma sõna.“