Vahel tulen ma koju õhtul hilja ja vaatan poolavatud garderoobiukse vahelt paistvas valguskiires oma magava naise nägu. Ja ma mõtlen, kuidas ma suudaksin üle elada Karenist lahus olemist. Juba nädalavahetus või nädal on halb, aga olla tema armastusest ära lõigatud igaveseks? Ainuüksi sellest mõttes hakkab mu süda värisema.
Sellel kesköisel ajal anub Jeesus, sõrmeküüned niiskesse pinnasesse klammerdunud, kolm korda muud võimalust. „Kui see on sinu tahe, Abba, isa, ma palun sind, võta see karikas ära!” Issand oli juba lasknud kõigi süüteod tema peale tulla. Juba lämmatas võitlus patu igavese Isast eraldatuse pärast Poja elu. Kui ta joob karikast, on mürk igavene surm, igavene eraldatus Temast, kes oli olnud Tema elu armastus.
„Inimkonna tulevik oli vaekausil. Kristus võis veel keelduda joomast karikat, mis kuulus patusele inimesele. Veel polnud hilja loobuda. Jeesus võis pühkida laubalt verise higi ja jätta inimesed ülekohtusse hukkuma.” („Ajastute igatsus”, lk 470)
Kas see oli kiusatus? Ega sa arva, et Jeesus oli selles aias omapead? Kui langenud inglist vastuhakkaja oli Kristust Tema töö algul kõrbes isiklikult rünnanud, kas siis pimeduse juht ei olnud kõigi oma deemonlike leegionidega kohal ka aias? Ainult et nüüd olid panused Saatana ja tema riigi jaoks palju suuremad. Sest kui Jeesus läheb sel õhtul siit aiast välja ja järgmisel päeval jumaliku ohvrina patu ja patuste eest Kolgatale, siis on see hingekell maole, kes sel õhtul kogu oma kuratlikus raevus kindlasti kriiskab: „Mine koju oma abba juurde, issi pojake – need, kelle eest sa kavatsed surra, magavad. See vilets ja armetu inimsugu on minu, sest mina olen nende vürst. Mine koju, issi pojake. Miks sa peaksid igaveseks surema?”
Arst Luukas on ainus, kes pani kirja haruldase seisundi – pindmiste veresoonte veritsemise higinäärmetesse äärmise vaimse ängistuse tõttu. (Luuka 22:44) Higine ja verine maapind aias kummarduva Inimese all on piisav tõend, et meie päästekarikas värises Tema käes.
Ja taas me imestame, kas on olemas nii tugev armastus, et see otsustaks surra igaveseks … meie eest?
In English