Roomlastele 2:28 ja 29 on Paulus defineerinud, mida tähendab olla juut, osa Jumala valitud rahvast. Ta on kujutanud neljatahulist kontrasti. Olla tõeline juut tähendab: (1) mitte midagi välist ja nähtavat, vaid nähtamatut ja sisemist; (2) mitte liha, vaid südame ümberlõikamist; (3) põhikogemust mitte Seadusega, vaid Vaimuga; (4) keskendumist mitte teiste inimeste, vaid Jumala heakskiidule.
Kahjuks me inimestena soovime välist, nähtavat, materiaalset ja üleloomulikku. Jumal tahab, et see meie elus muutuks ning selles kristlus seisnebki. Läbi kogu ülejäänud Kirja roomlastele aitab Paulus meil mõista, kuidas Jumal läbi Püha Vaimu muudab meie südame ja meele. Kiri roomlastele on sellest, et Jumal soovib muuta seda, kuidas me paistame Temale, endale ja teistele ning kuidas me paneme siis need uued arusaamad praktikasse.
Kuid enne selle õpetuse juurde liikumist pean võtma hetke, et esitada endale küsimusi tänase teksti kohta. Kas ma tahan, et mind austaks Jumal või teised inimesed? Kelle aplausi ma tahan? Mida olen ma tahtlik tegema või millele alistuma, et saavutada seda heakskiitu või aplausi?
Need on tõsised küsimused. Jeesus puudutas seda teemat Mäejutluses. Matteuse 6. peatükis hoiatas Ta oma juutidest kuulajaid, et nad ei praktiseeriks oma jumalakartlikkust teiste inimeste heakskiidu ärateenimiseks. Seega rääkis Ta samast probleemist, millest Pauluski Roomlastele 2:29.
See probleem pole omane mitte ainult vanadele juutidele. See on meil kõigil. Loomulikult teame heade kristlastena, et peame olema nagu Jeesus, kes ei hoolinud inimeste heakskiidust, vaid ainult Isa tahte täitmisest.
Viga on selles, et me ei ole Jeesus. Armastame kuulda sõnu, et oleme head kristlased, et oleme palvetanud hästi, et oleme parimad jutlustajad. Patt järgneb meile isegi kirikusse.
Just seal tuleb mängu Saatan. Ja just see ongi põhjuseks, miks on vajalik igapäevane pöördumine.
Aita mul, Issand, asetada isegi mu väärtuslik mina Sinu altarile. Aita mul läbi Sinu Vaimu otsida tõeliselt vaid Sinu heakskiitu.
In English