Ideaalid on head ja imelised, kuid neist pole mingit kasu, kui nendega ei kaasne praktika.
Võib-olla on rahutegija üks olulisemaid oskusi vait olla. Kui inimesed suudaksid oma keelt õigel ajal hammaste taga hoida, oleks maailmas palju vähem lahkhelisid.
Meie tänane piiblisalm soovitab meil olla kärmas kuulama, kuid pikaldane rääkima. Kuid ma kardan, et liiga paljud meist on kärmed rääkima ja pikaldased kuulama.
Lahkhelisid ja kurbust täis maailma saaks säästa, kui me lihtsalt keelduksime asju kordamast, kui teame, et need kedagi kahjustavad. Rahutegija peamiseks ülesandeks on olla vait, kuigi meil võib olla suur kiusatus seda või teist kuulujuttu edasi anda. „Maine inimene“ on meis küll tugev, kuid rahu huvides hoiavad kristlased oma suu lukus. Pidage meeles, et kunagi pole hea öelda ebasõbralikke või inetuid sõnu.
Jaakobus võrdleb keelt väikese tulega [nagu tikk], millest võib alguse saada suur metsatulekahju. Kui sõna on välja öeldud, ei saa seda enam tagasi võtta. Väljaöeldud sõnad kanduvad edasi ühelt inimeselt teisele ning sageli liialdustega ja moonutatult.
Meelelaad ja kontroll sõnade üle on väga tihedalt seotud. „Hoidke end vaos!“ kirjutas üks jutlustaja. „Keegi teine ei vaja seda!“ Kui meid rünnatakse, on väga kerge kaotada oma rahulik meel ning rääkida ärritunult. Selle tulemusena puudub rahu nii meil kui ka neil.
Õnneks saab keelt kasutada nii sõja kui ka rahu jaoks, nagu järgnevas näha.
„Hoolimatu sõna tüli võib tuua,
julmad sõnad rikkuda elu;
kibedad sõnad vihkamist luua,
jõhker sõna viia võib elu.
Lahked sõnad tee tasaseks teevad,
rõõmusõna toob valguse päeva.
Armastussõnad õnnistust toovad,
õigel ajal öelduna kaotavad vaeva.“