Kas Jumal teab kõrvavalust?

Sageli usuvad inimesed, et nende probleem on väga eriline. See on nii keeruline, et seda ei tea isegi Jumal. Kord oli minu juures keegi noor naine oma probleemiga. Ta oli juhututtava noormehega läinud noormehe koju, sest tema arvates oli Jumal ta kindlasti unustanud, kuna ligi 25-aastasel naisel polnud peigmeest; seepärast tuli ohjad enda kätte võtta. See naine oli kogudusega ühinenud mõne aasta eest ja rääkinud rõõmuga oma Jumalast ja siiski oli ta ühel hetkel kaotanud usalduse. Kahjuks osutus see oma otsus siiski valusaks. Poole aasta pärast sattus ta minu juurde, sest noormees saatis ta ära, ruumi oli vaja uuele tüdrukule… Me saime kuidagi pisaravoolu pidama ja hommikul ära minnes ta isegi naeratas, kui pärast hommikvalve lugemist ja palvet teele asus.

Tahan rääkida kogemusest, kui Jumal kuulis. Olin siis umbes kaheksane koolipoiss. Mul olid „nõrgad kõrvad” ja kõrvavalu oli sage külaline. See tähendas nii mõnelgi korral penitsilliini süstimist. Mäletan, et süstiminegi oli väga valus, aga lootus kõrvavalust lahti saada sundis huulde hammustades seda kannatama.

Kord hakkas koolis jälle kõrv hirmsasti valutama. Ei aidanud kõrva pandud tilgad ega soojenduseks mütsikõrva alla pandud vatt. Koju tuli minna kaks kilomeetrit läbi lume, kus vaevalt võisid olla mu enda hommikused jäljed ja vahel harva ka mõni reejälg. Asusin teele, kuid tundus, et ma ei jõuagi koju. Valu läks suuremaks, nutt tükkis peale ja jalad takerdusid sügavates hangedes.

Siis tuli meelde, et Taevaisa kuuleb palveid. Saatsin teele oma lapsepalve, sooviga, et tuleks mõni hobune reega ja saaks kas või kõrvaltallugi, kust jäi koduni alla poole kilomeetri. Muidugi polnud sealgi rohkem jälgi kui minu, isa ja ema hommikused jäljed, aga kodu oli sealt siiski juba näha.

Nii mõeldes üritasin taha vaadata. Seal pööras teele, kus liiklust peaaegu polnud, ilus must hobune reega. See oli naabrimees, kellel oli kolhoosi ilusaim hobune, aga see mees ei olnud kunagi eriti sõbralik. Nii tõmbasin teelt kõrvale sügavasse lumme, et uhke hobune vabalt mööda saaks, ja jäin kössitõmbunult möödumist ootama.

„Trrr!” kuulsin enda kõrval ja siis: „Marakratt, kobi kähku rekke, saad kodule lähemale!” „Tere! Aitäh!” ja olingi õlgedel külili, hobune tõmbas järsult paigalt ja mul oli tegemist, et reel püsida. Üllatus oli suur, kui onu Albert ei kamandanud mind teeotsas maha, vaid keeras hea sõiduga alla ja ütles alles minu koduväravas: „Noh, oli ilus sõit või mis, poiss!” „Aitäh! Nägemiseni!” ja uhke kaarega keeras hobune minekule.

Ma ei mäleta, kui kiiresti tollest kõrvavalust paranesin, kuid mäletan, et olin pisut kohkunud palve nii ootamatult kiirest kuulmisest, ega teadnud, kuidas Taevaisa selle eest tänada. See oli üks aluskogemustest sadadele järgnevatele ja Jumal pole iialgi usaldust petnud. Ära haara „ohje” enda kätte, kui tundub, et Jumal ei lahenda sinu probleemi nii kiiresti ja sellel viisil, nagu ette kujutasid. Ta saab pakkuda vaid parimat lahendust parimal ajal. Me ei pruugi seda ise ette kujutadagi. Kui aga selle ära ootame, võime olla siiralt tänulikud, nagu see väike poiss oma valutava kõrvaga tuppa astudes.

Olev Uuk