Me oleme siiani näinud Kirjas roomlastele tugevaid argumente: esiteks demonstreeris Paulus, et iga inimene, kes on elanud (paganad ja ka juudid), on patused. Teiseks näitas ta, et lepingurahvana sündimine ega ka käsu pidamine ei saa inimest aidata, sest käsu eesmärk on viidata patule, mitte olla redeliks taevasse. Kolmandaks näitab Paulus, et Jumal päästab inimesi nende usu tõttu Jeesusesse. Apostel summeerib Jumala lunastuse sõnadesse: „Inimene mõistetakse õigeks Tema armust üksnes usu kaudu”, Seaduse tegudest sõltumata. Valem on järgmine: arm+usk+muud mitte midagi= õigeksmõistmine.
Järgmises viies salmis (Rm 3:27–31) esitab Paulus Jumala päästeplaani tagajärgi. Esiteks välistab armust ja usu läbi pääsemine kiitlemise, sest kogu töö tegi Jumal. Issanda lunastusplaan asetab meid väga alandlikult risti jalamile. Laulusõnad väljendavad seda väga ilusti: „Minu kätes ei ole midagi, ma klammerdun vaid risti külge.” Need, kes on tõesti päästetud, mõistavad, et neil ei ole midagi, mille üle uhke olla. Nad on vastu võtnud Jumala teenimatu heakskiidu ja rõõmustavad Tema armastuses. Kui juttu tuleb sellistest inimestest, siis nad vaikivad.
Teine tagajärg tuleb välja Roomlastele 3:29, 30: lunastus on mõeldud kõigile.
Kolmandaks (Rm 3:31) ei ole tegemist käsu murdmisega, nagu mõned arvavad, sest Jumala lunastusplaan kinnitab hoopis seda. Nagu arutasime Jumala õigeksmõistmist Rm 3:25, 26: Jumal liitis oma plaani ka selle. Issanda päästeplaan ilmutab meile, kui tõsiselt Ta tegelikult arvestab oma seadustega. Jumal ei saanud viimase nõudeid ega rikkumise tagajärgi ignoreerida. Kristus pidas käske ja peale selle neelas ka surma, mis oli tekkinud Seaduse murdmisest.
Täname Sind, Issand, võrreldamatu hoolitsuse eest! Me teame, et ei vääri, mida Sa meile valmistanud oled. Kõik, mis me teha saame, on rõõmustada ja Sind ülistada võrratu päästmise eest.
In English