Kuulan kirikus lastejuttu poisist, kes ei julge sõpradele Jeesusest rääkida, ehkki väga tahaks. No ei julge. Ja siis ema küsib: „Kui kõrvaltänavas tasuta kommi jagatakse, kas sa siis ütleksid oma sõpradele?“ Muidugi, muidugi, ütleksin mina….
Olen ise olnud samas olukorras. Tihti ei tundu hetk sobiv või on seltskond liiga suur. Või on jutud hoopis teisel lainel. Või tundun endalegi valel ajal vales kohas olevat. Nüüd küsin endalt: aga mis siis, kui kõrvaltänavas jagatakse tasuta…? Kas ütleksin neile teistele ka? Või jätaksin vaid enese teada? Nii mõeldes on võimatu rääkimata jätta. Nüüd pean endale vaid selgeks mõtlema selle, mida jagatakse. Ja paralleele tuleb palju.
Ma tean, kus jagatakse väsinule puhkust ja hingamist ühes erilises päevas. Ma tean, kust leida täiesti tasuta turvatunnet selles heitlikus maailmas. Ma tean kohta, kus mured ära kuulatakse ja – enamgi veel – kuhu võib need maha panna ning tükk maad muretumalt edasi astuda. Ma tean, kust leida juhatust, kui tee või kogunisti elu mõte on kaduma läinud. Ma tean, kus saab nutta nii, et keegi teine ei tea. Ma tean, kuhu saab rääkida saladusi, ja need ei lähe iialgi rahva seas rändama. Ma tean sedagi, kus igaüks vastu võetakse ja kus kellegi üle ei naerda või kus kedagi ei halvustata. Ja siis tean ma veel kohta, kus armastust on nii palju, et jätkub kõigile ja jääb ülegi. No ütle nüüd, kas peaksin selle kõik enda teada jätma?
Olen ise ju ka selle rikkuse kellegi teise juhatuse kaudu avastanud. Väga isekas oleks nüüd see jagamata jätta. Seda enam, et puudust ei tule isegi siis, kui kõik, absoluutselt kõik maailma inimesed selle paiga leiavad. Ma pean kindla peale rohkem rääkima sellest, mida olen leidnud ja millest iga päev ise osa saan. See ongi minu sõnum tasuta jagatavatest kommidest kõrvaltänavas. Juba täna räägin oma Jumalast.
Jumal, palun anna mulle täna võimalusi ja julgust rääkida Sinust. Aita mul olla heaks tööriistaks Sinu käes, et paljud võiksid leida tee Sinu armastuse juurde.
Anne Vahtramäe
In English