JUMAL LÕPETAB SELLE, MILLE TA ON ALUSTANUD

Kord aastaid tagasi pidasid minu isa ja onu koosolekuid ühes linnas. Mu onu oli just alustanud kõnelemist ühel õhtul, kui keegi mees püsti hüppas, ringi pööras ja karjus: „Ärge uskuge, mida need Vendeni vennad teile räägivad! Nad räägivad maailma lõpust, aga seda ei tule kunagi. Asjad jätkuvad selliselt nagu nad alati on olnud ja saavad alati olema.“

Ta pöördus minu onu poole ja jätkas: „Sul ei ole mulle näidata ainsatki tõendit selle kohta, et nii juhtub.“

Mu onu ütles: „On küll – sina oled viimane tõend selle kohta, et nii juhtub!“

„Mida sa silmas pead?“

Mu onu luges 2. Peetruse 3:3, 4: „Viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes käivad iseenese himude järgi ja ütlevad: ’Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale.’“ Selle peale vajus mees oma toolile. Jumal andis õige kirjakoha õigel ajal.

Jumal ei alusta millegagi, mida Ta ei lõpetaks. See on inimeste harjumus selles patu maailmas: alustada millegagi ja mitte kunagi lõpetada. Vanemad püüavad oma lastele õpetada alustatut alati lõpetama. Jeesus lõpetab alati oma asjad. Ülestõusmise hommikul pani Ta hauakambris surilinad korralikult kokku ja kõrvale. Ta oli nendega lõpetanud. Ta ei vajanud neid enam. See kõneleb meile midagi Jeesusest.

Mile Ta lõpetab siis, kui Ta tagasi tuleb? Ta lõpetab suure lunastuplaani ja taastamisplaani. Ta on valmistanud meile rohkem kui küllalt, et hüvitada meile sündimist siia patusesse maailma. Ta suudab lõpetada töö, mille Ta on meie elus alustanud. Ta suudab jätkata lõpuni, mis on alles igaviku algus.

Jeesus tuleb tagasi. Ta tuleb avalikult ja kõik näevad Teda. Ta tuleb, et lõpetada tööd, mida Ta alustas lunastamises. Ta tuleb meid vabastama patu maailmast, et viia meid igaveseks koju, mille Ta on valmistanud neile, kes Teda armastavad.