Aeg, mille jooksul Jumala rahvas oli sunnitud end varjama, on sama, mis Ilmutusraamatu 13. metsalise valitsemise aeg endise Lääne-Rooma keisririigi üle − 1260 päeva ehk 42 kuud ehk „üks aeg ja kaks aega ja pool aega“. Me mööname, et need aastad olid ajavahemik aastast 538 (kui Rooma piiskopile lubatud võim sai reaalsuseks) kuni aastani 1798 (kui Napoleni kindral paavsti kukutas).
Peaksime ootama, et pärast seda aega tuleb naine kõrbest välja ning just 19. sajandi alguses hakkas William Miller kuulutama Jeesuse teisest tulekust ning varsti pärast seda ilmus välja adventliikumine. Kõik sobib liiga täpselt, et olla kokkusattumus.
Samuti pole ilmselt kokkusattumus, et 19. sajandil oli ism-ide plahvatus. Pimeduse jõud ei olnud ilmselt eriti õnnelikud lõpuaja ülejäänute liikumise tekkimise üle ning seitsmenda päeva adventkoguduse sündi saatis äkiline uute religioossete ideede uputus.
Kui uurid nende uute religioossete ideede sisu, kerkib esile huvitav mudel. Darvinism pakkus inimestele teooriat, mis ei tunnista Loojat. Mormoonlus pakkus oma templite ja „prohvetiga“ uut arusaamist pühamust. Russelism (Jehoova tunnistajad) loobus Kristuse jumalikkusest. Spiritism andis maailmale surma kohta Piibli selgituse alternatiivi. Marksism lubas inimeste tehtud paradiisi. Kristlik teadus pakkus teistsugust tervisekuulutust.
19. sajandi ism-ide nimekiri on pikk ning kui koostad loetelu nende peamistest joontest, näevad need välja üsna samamoodi nagu seitsmenda päeva adventkoguduse põhiuskumused. Kokkusattumus? Ilmselt mitte. Piiblis on tõotatud, et Jumala ülejäänute kogudusel on „suur meelevald“ ja ta valgustab maailma (Ilmutuse 18:1).
Jumala plaan on, et Tema viimane kuulutus maailmale on võimas. Ülejäänute kogudusele on antud „suur meelevald“. Kahtlemata mõistab Saatan selle lõpuaja liikumise uskumatult suurt potentsiaali ning tundub, et meeleheitlikus katses selle häält vaigistada on ta ideede turu üle ujutanud.
Kui meie ainult mõistaks, kui suure potentsiaali on Jumal sellesse viimasesse ponnistusse pannud − kui kurat läheb paanikasse juba pelgalt mõtte pärast, mis võiks juhtuda −, siis peaks meie julgus olema peatamatu.
In English