Olgem ausad. Me tõesti ei võta pattu nii tõsiselt, ega ju? Pealegi millal oli viimane kord, kui me kiusatuse tõttu verd higistasime? Ebaaus analoogia, vaidled sa vastu. Kas ikka on? „Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes!” (Hb 12:4) Mõte on selles, et sina ja mina heidame liiga kergesti ja liiga kiiresti oma närivad, pahad väikesed patud kõrvale. Häbi mulle – ai, ai, ai –, ma ei tohiks seda uuesti teha, või mis – ha, ha, ha. Ketsemanist eraldi ei ole me teadlikud oma hooletut hinge haaranud kurjuse suurusest.
Paasapüha kuu all valas Jeesus verd võitluses patu pärast (mitte enda, pea seda meeles, vaid sinu ja minu patu pärast) ja sellepärast, kas ta peaks tühjendama karika ja kandma patte inimkonna eest, kes parimal juhul magas ning halvimal juhul ei hoolinud sellest üldse. Ketsemani verine lahinguväli tõendab piisavalt meie pattude kõrget hinda.
„Kolm korda palus Ta nii. Kolm korda ehmus Ta inimolemus tagasi viimase otsustava ohvri ees. …[Siis] Ta tegi oma otsuse. Ta päästab inimese – ükskõik, mis see Talle maksma läheb. Ta võtab vastu vereristimise, et Tema kaudu võiksid miljonid saada igavese elu. … Olles nii otsustanud, langes Ta otsekui surnuna maha, kust Ta oli end pisut sirgu ajanud.” („Ajastute igatsus”, lk 470−471, kaldkiri lisatud)
Kas sa panid tähele? „Langes … otsekui surnuna maha.” Kui Tema kaitseingel ei oleks Teda taaselustanud, oleks Jeesus surnud aias ohvrina inimkonna pattude eest. Kuid Armastuse ülim ohver, mille Kristus viimaks omaks võttis, ei pidanud toodama varjatult aia üksinduses. Jumal pidi selle vastuhakkaja tõu eest surema hoopis täies päevavalguses taeva ja maa vahel rippudes, tunnistuseks taevale ja maale.
Nimelt selles on Kristuse ja Isa kannatus. Sest nii Ketsemani sügavusest kui ka Kolgata mäetipust särab sama hiilgav tõde: kadunud inimesed on Jumala jaoks kõige tähtsamad.
In English