Enese vaoshoidmine ja suupidamine on rahutegemise passiivsed viisid. Kuid sama oluline on aktiivne rahutegemine.
Järgnev palve toob esile mõned olulised punktid:
„Issand, tee minust oma rahu tööriist.
Aita sinna, kus on vihkamine, külvata armastust,
kus on ülekohus, külvata andestust,
kus on meeleheide, külvata lootust,
kus on pimedus, viia valgust
ja kus on kurbus, viia rõõmu!
Oo, jumalik Meister, anna, et ma ei otsiks niivõrd
lohutust, kui lohutaksin,
mõistmist, kui mõistaksin,
armastust, kui armastaksin!
Sest andes me saame,
andestades antakse meilegi andeks
ja surres saame igavese elu.“
Rahutegemisel on mitu tahku. Et olla rahutegija, pean ma iga olukorda hindama evangeeliumi valguses. Ma pean küsima: mis on selle tagajärg? Pealegi on asjaosalisi rohkem kui ainult mina. Kuidas minu tegevus neid mõjutab? Millist mõju avaldavad need Kristuse heale nimele? Kogudusele? Kogukonnale? Rahutegija kõnnib evangeeliumi sõnumi valguses.
Rahutegija on ka evangelist. Ta aitab inimestel jõuda päästva suhteni Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu. Rahutegija on lepituse saadik. Ta on Issandale alluv teenija, kes aitab inimestel leida rahu Jumalaga.
Olla rahutegija, tähendab olla maailmale õnnistuseks. Ärgem kunagi unustagem, et selles maailmas oleme osaks kas lahendusest või probleemist.
In English