Kogemus lugedes raamatut „Suure Arsti jälgedes”

Oli oktoober 1981. Tallinna koguduse aastapäevale mindi siis igast Eestimaa nurgast. Ka minu ema läks. Mingil põhjusel pidin mina jääma koju, meie maakoju. Pidin üksi olema paar-kolm päeva. Oli reede õhtu, vihma sadas ja nukrus kriipis hinge. Oleks ilmgi ilus olnud, oleksin võinud männikusse jalutama minna!

Mulle sattus kätte E. G. White’i raamat „Suure Arsti jälgedes”, avasin selle ja jäin lugema. Mu nukrus oli kui käega pühitud ja taevalik rõõm täitis mu hinge kõik need päevad, mil olin Jeesusega kahekesi oma armsas maakodus! Olen Jumalale tänulik, et Ta E. G. White’i kaudu on andnud nii häid nõuandeid! Olen lugenud kõiki tema raamatuid, mis mulle kättesaadavad on olnud ja hindan neid väga.

Tolle kogemuse põhjal tegin kaks luuletust:

Minu Sõber

Üksi ma ei ole, kui mul Jeesus on.

Ta mu parim sõber – minu rõõm ja õnn.

Kui ma vahel olen lahus omastest,

siis ma rõõmu tunnen sõbrast – Jeesusest.

Ta mind lunastanud oma surmaga,

pattudest mind päästnud püha verega.

Tema abi tundnud küllalt elus ma,

ehkki nähtamatult käib mu kõrval Ta.

Tema mulle räägib Piiblilehtedel.

Talle oma soovid ütlen põlvedel.

Endale ma sõbra leidsin armsa, hea.

Paremat veel Temast mina küll ei tea.

Kellel Jeesus sõbraks, see on õnnelik,

sest et Tema päralt varsti Taevariik.

1981. a

Kase tervitus

Vihm peseb aknaklaase peaaegu iga päev.

Tuul rebib lehti puudelt ja harva päikest näen.

Nüüd kuldset kaselatva näen haljas männikus

ma oma kambri aknast – kui sügistervitust.

Kui oleks sügis ilus, kuiv – päiksepaistet täis,

siis kuldse kase varjus ma sageli küll käiks.

Siis tema kuldsed lehed ka mindki ehiksid.

Seal hardumuses kuuleks ta lihtsat lauluviit.

Näen läbi märja akna, kuis tuules kiigub ta.

Ja tundub nagu tahaks nii mulle ütelda:

„Sa ole üsna rahul ja ära nurise,

sest sügis-vihmasajul on koht ka looduses.”

23. oktoober 1981

Evi Lõhmus