Ma kujutan ette, kuidas Paulus lõi tekstiga Roomlastele 3:29, 30 jalad alt juutidelt, kes tema kirja lugesid. Ta käsitleb päästmise teemat monoteismi seisukohalt.
Judaismi ilusamaid tekste oli kirja pandud 5. Moosese 6. peatükis 4. salmis: „Issand, meie Jumal Issand, on ainus.” Iga juudisoost mees ütles seda vähemalt korra päevas oma palves. Nad ei kahelnud kunagi, et Jumal on ainus. Nad olid surmkindlad, et teisi Jumalaid ei ole ja et sellel Jumalal oli vaid üks rahvas – Iisrael. Kaananlastel olid oma jumalad ja egiptlastel omad, kuid israeliidid kuulusid ainukesele tõelisele Jumalale – Jahvele, kes oli loonud taeva, maa ja kõik, mis seal oli.
See on hetk, mil Paulus palub kõigil natuke järele mõelda. Kui on olemas ainult üks tõeline Jumal ning kui kõik on Tema loodud, kas pole siis Issand ka paganate Jumal? „Kas Jumal on üksnes juutide Jumal? Eks ta ole ka paganate Jumal? Jah, ta on ka paganate Jumal!” Paulus ütleb välja ainsa võimaliku järelduse: „Jah, ta on ka paganate Jumal!” (s. 29).
Enamik juute ei olnud kunagi niimoodi mõelnud. Nad olid unustanud, et kui Jumal nad välja valis, ei jätnud Ta paganaid mängust välja, vaid juudid pidid olema neile valguseks, sest Aabrahami nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal (1Ms 12:3).
Välja öelnud oma otsustava seisukoha, jätkab Paulus Roomlastele 3:30, et Jumal ei ole mitte üksnes kõikide Jumal, vaid ka lunastusplaan on mõeldud kõigile – nii juutidele kui ka paganatele. Issand päästab kõiki ühtemoodi. Kõik pääsevad usu läbi, üks ja sama usk töötab eranditult kõigi puhul. 20. salmis võime näha, et Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks.
Taas kord näeme, et siin ei jätku ruumi kiitlemisele. Jumalal on ikka veel oma eriline kogudus erilise sõnumiga, kuid see erilisus hõlmab endas ka vastutust kõnelda evangeeliumi. See ei ole võimalus näidata oma üleolekut, vaid käsk teenida teisi.
In English