Poiss kadus vee alla

Oled sa olnud Jumala käeks? Sellele küsimusele võib pea iga inimene vastata, et Jumal ongi mulle elu andnud kaasinimestele abi osutamiseks. Meie Issand Jeesus tuli teenima. Vaevalt teeme seda teadlikult, sest see on ilmselt kujunenud Jumalat tundma õppides meie olemuseks. Nii ehk märkame seda eriolukordades või kui keegi seda meenutab.

Kord oli mu naabriks üsna vana naine, kes polnud eriti sõbralik usklike vastu. Ta hoidus abi palumast või ka abi vastu võtmast, kui kuidagi muidu toime tuli. Ühel kevadtalvisel hingamispäeva hommikul, kui olin end valmis pannud jumalateenistusele minekuks, nägin naabrinaist õue märjal ja porisel jääl kukkumas. Tal oli üldse raske käia ja nüüd ei saanud ta libedal kuidagi püsti. Jooksin välja, haarasin tast kinni ja pidin pingutama, sest ta oli üsna raske inimene. Talutasin ta ukseni ja aitasin tuppa. Muidugi olin oma ülikonna määrinud ja ise kohati märjaks saanud. Naabrinaine oli tänulik, kuid ei tahtnud kuidagi mõista, et keegi aitab teist inimest lihtsalt niisama, kasu otsimata. Selgitasin, et Jumal on inimesed loonudki üksteise kõrvale, et vastastikku üksteist toetada, teenida oma lähedasi. Kui keegi püüab vaid endale elada, siis on ta oma elu mõttetuks muutnud. Selle inimesega muutus suhe pärast seda päeva ja me saime isegi Jumalast rääkida. Ta oli ennesõjaaegse naiskarskusseltsi üks vähestest veel elavatest liikmetest. Ta oli uhke, et polnud iialgi alkoholitarvitanud ja arvas, et ta saab end ise heaks teha küll, vähemalt on ta teistest kindlameelsem ja parem.

Tänast lugu ajendas mind kirjutama hoopis üks varasem lugu Viljandimaal Sinialliku järve ääres. 1967. aasta suvel oli vist Viljandi adventkoguduse aastapäev ja siis sõitsid inimesed üle Eesti kokku, et ühiselt jumalateenistusi pidada. Muidugi oli seal ka palju noori. Minagi olin seal esimest korda puhkpillimängijana. Öö veetsime koguduseliikmete juures kodudes ja pühapäevahommikuti sõideti koos välja, et õhtul veel ühel koosolekul koos pilli mängida, laulda ja Sõna kuulata. Tollel pühapäeval olime Sinialliku järve ääres. Ilm oli palav ja enamik läks järve. Ma olin vaevu vee peal püsimise selgeks saanud, sest ma kasvasin veekogudest kaugel, ja nii sulistasin kalda ääres. Olin välja tulemas, kui üks minust palju suurem poiss tormas vette. Sellel kohal läks võib-olla kolme meetriga üle pea. Ja juba hüüdis poiss appi ja kadus rabeledes vee alla. Kas mina pean aitama? Otsustamiseks oli paar hetke. Hüppasin vette ja küündisin poisini siis, kui olin kaotanud põhja jalge alt. Poiss haaras kramplikult minust kinni ja tõmbas mind kohutava jõuga vee alla. „Jumal, aita!” käis mu peast läbi. Siis leidis jalg mingi paadi- või ujumissilla toejupi, mis oli põhjast kõrgemal. Selle rabelemise ajal olid teised juba suutnud teha inimketi vette ja meid tõmmati kaldale. Häda tuleb alati tõsiselt võtta ja hättasattunut ei tohi naerda. Meie ülesanne on olla Jumala käteks ja jalgadeks, silmadeks ja kõrvadeks.

Olev Uuk