Lepituse teel

Avaldatud 23.5.2011, rubriik Päeva sõna

”Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!” (Kl 3:12, 13)

Meie, kristlaste elus on andestus ääretult oluline, et meie suhted kõigi inimestega oleksid korras, nagu Jumal meilt ootab. Leppimine tundub siiski vahel väga raske, kui mitte võimatu. Seda siiski juhul, kui üritame ilma Jumalata.

Üsna minu usuelu algul, kui ma käisin piibliringis, räägiti meile, et meie patud on taevas kirjas ja need kustutatakse meeleparanduse ja kahetsuse läbi. Meie osa on otsida lepitust Jumala ja inimestega.

Mulle meenus naabrimaja noormees Lauri, kellega meil oli olnud pahandusi ja süüdistamisi; ma olin ta peale karjunud ja teda ähvardanud. Nimelt oli ta minu tütrepoega Urmot, kes on temast neli aastat noorem, palju kiusanud. See kõik toimus varematel aastatel, kui ma veel ei tundnud usuteed ega Jumalat.

Samal õhtul, kui ma piiblitunnist koju tulin, tundsin hingepiina ja südamevalu, et kuidas ma lähen lepitust otsima sellise noormehega. Olin muidugi palvetanud selle olukorra pärast. Ma ei saanud enne rahu, kui otsustasin, et täna kohe ja praegu helistan Laurile ja kutsun ta õue ning lepin temaga ära. Minu õnneks oli ta kodus ja tuligi kohe välja. Ta tuli algul areldi, arvates, mida ma temast seekord tahan.

Kui ta kuulis, et ma tahan temaga leppida ja kõik vana unustada, lõi ta eriliselt särama ja andis ise esimesena lepituseks käe. See oli meile mõlemale tõesti rõõmus hetk. Sellest päevast peale on meie suhe sõbralik. Kui ta varem vältis minuga kokkusaamist ja teretamist, siis nüüd hüüab ta mulle juba kaugelt sõbralikult: „Tere!”

Tõesti, meie Õnnistegija Jeesus on võrratu. Tema annab meile julguse ja jõu esimese sammu astumiseks lepitusteel. Tema abiga suudame kõik andestada ja leppida seal, kus inimlikult tundus võimatu. Tänu Jeesusele selle eest, mis Ta meie jaoks on teinud ja teeb ka edaspidi.

Muidugi, ka poiste omavaheline läbisaamine paranes edaspidi. Hiljem oli Lauri küsinud Urmolt, kas tema vanaema hakkab surema. Ega uskmatud ei olegi nii võhikud, kui meie võime järeldada, et inimesel tuleb siinses elus lepitust otsida Jumala ja inimestega.

Olgu see minu tunnistus Jumala imelisest armust kõigile, ka mu lähedastele, kes sellele kaasa elasid ja tajusid, kuidas Jumal parandab inimsuhteid. Tema teeb kõik uueks.

Silvi Randoja
Jaga Facebookis