MIKS MINA?

Kui toimub midagi traagilist, on ohvri üks esimesi küsimusi tavaliselt: „Miks mina? Miks see pidi minuga juhtuma?“ Kui aga esimene šokk ja valu on möödas ja me saame rohkem teadlikuks murest ja tragöödiast, mis on kõikjal meie ümber, on teine faas tavaliselt: „Miks nemad? Miks ka need, kes on minu ümber, kannatavad?“ Siis võime hakata abistama teisi, nii hästi kui oskame. See, kes jääb peatuma esimesse faasi ja tegeleb lihtsalt iseendaga ja küsimusega, miks see talle juhtus, kannab seda probleemi endaga kaasas alatiselt. See, kes liigub edasi ja hakkab abistama teisi, näeb, et tema enda probleemid kahanevad.

Me võime näha midagi sarnast suhtumises kogu sellesse patusesse maailma. Oled sa kunagi endalt küsinud, miks sa siia oled sündinud? Kui sa silmad avad ja sa näed, et elad maailmas, milles kõik on läinud valesti, kas on su esimene reaktsioon: „Miks mina?” Kuid Jumal juhib vaest patust vaatama enda ümber ja märkama, et ka teised kannatavad. Inimese enda ahastus muutub kaastundeks ja ta vaatab maailma tragöödiale, küsides: „Miks nemad? Miks kõik nemad?“

Kuid on veel suurem probleem, millele meie tähelepanu juhitakse, kui pilgu endast välja pöörame. Miks universum? Miks Jumal? Miks Jeesuse murtud süda? Oled sa kunagi mõelnud nende peale seal üleval?

Me näeme maailma valust ja kurbusest üksnes väga tillukest osa. Me vaatame uudiseid, näeme õnnetustest pilte mööda välgatamas – mõned nälgivad, keegi on surnud. Me nutame selle vähese üle, mida näeme. Kuid Jumal näeb kõike. Ta tunneb iga valu oma lõpmatult armastava südamega. Ta igatseb iga oma lapse järele. Ta oleks toonud ristiohvri ka üheainsa eest. Tema Suurimat südamevalu põhjustavad Talle need, keda Ta igatseb aidata, kuid kes keelduvad Tema juurde tulemast, et elu saada.

Tõeline küpsus kristlikus elus tähendab, et ollakse vähem mures oma isikliku päästmise pärast kui selle pärast, et tuua kergendust teistele. See on mure mitte enda pärast ja isegi mitte ainult nende pärast – vaid Jumala pärast, keda me armastame.