See vana auline laul

See tuli südaööst selgest,

see vana auline laul,

ingleilt kummarduma maa ligi

puudutama nende kandleid kullast:

“Rahu maale, inimestele head,

taeva kõigeauliselt Kuningalt”;

Maailm pühalikus vaikuses,

et kuulda inglite laulu.

- Edmund H. Sears

Luukas võtab kohe oma evangeeliumi alguses kokku õige vastuse evangeeliumile. Vastvõtmine ja tunnistus muudavad täielikult selle elu, kes kuuleb ja näeb Päästjat.

Peidetuna Petlemma imeliste sündmuste taha, on mitmeid asju, millele Luukas osutab. Sellal, kui Matteus räägib hommikumaa tarkadest, kes Jeesust tulid kummardama, jäädvustab Luukas karjaste külaskäigu. Kuna nood karjatasid päevast päeva loomi ja kuna nad uskusid, et nad võivad röövida oma isandaid, pidasid variserid ja kirjatundjad neid “patusteks”. Nad olid ebapuhtad ja kombekohaselt pidid “puhtad” neid vältima.

Algusest peale rõhutab Luukas Jeesuse seotust vaeste ja põlatutega. Ta tahab, et maailm näeks teda kui maailma Päästjat. mitte keegi ei pea end tundma väljajäetuna, ka mitte need, keda maailma võimsad välja jätavad.

Jeesus päästab väljajäetud. Ta otsib patuseid. Ta kergendab koormaid. Tema on meie poolele, aitaja, see, kes armastab ja lunastab kadunuid, lootuse ja rõõmu tooja.

Ja teie, elu purustavalt raske koorma all,

kelle kujud on painutatud maadligi,

kes rügavad mööda ronimise teed

valulike sammudega ja aeglaselt –

vaadake nüüd! rõõmsail ja säravail tundidel

tulge kärmesti tiibade lennul;

oh puhka pärast väsitavat teekonda,

ja kuule inglite laulu.