Usu kese

Paulus väljendab küllalt selgelt kogu kirjas roomlastele, et pääste on seotud usuga algusest lõpuni. Nagu Luthergi lõpuks nägi, pääste või õigus ei tule hea olemisest või püüdest olla hea, vaid usust evangeeliumi päästvasse väesse (Ro 1, 16).

Oma väite tõestuseks viitab Paulus Habakuki 2,4 tekstile “õige elab usust”. Selle salmi algne kontekst on huvitav. Prohvet oli kaevelnud, et Jumal kasutab halastamatuid babüloonlasi, et karistada iisraellasi nende patuste eluviiside pärast. Kuidas on see võimalik? Kuidas sai Jumal kasutada vigaseid vigaste karistamiseks? Selles kontekstis ütles Jumal Habakukile, et uhked babüloonlased lõpuks varisevad, aga et õigus israeliitide seas elab nende usu läbi kannatlikkuses ja pidevas Jumala armu ja jõu usaldamises.

Paulus võttis Habakuki teksti ja kasutas seda patust päästeks. Lühidalt, kuigi oli võimatu saada igavest elu läbi kuulekuse, oli võimalik seda saada läbi lihtsa usalduse Jumalasse: “Õige elab usust.”

C. H. Dodds aitab meid siin oma kirjutisega: “Pauluse usk on selline suhtumine, milles, mõistes enese ebatäiuslikkust ükskõik millises elu olukorras, usaldame me täiesti end Jumala kätesse. See on enesele lootmise puudumine.”

Tänasesse teksti on peidetud ka teine idee. Õiged inimesed elavad usust.

Kuigi kontekst nõuab, et loeksime, kuidas inimesed saavad õigeks, on idee, et need, kes juba on õiged, elavad usust ja see on kooskõlas Rooma raamatu õpetusega. Päästetud inimesed elavad muutunud igapäevaelu. Alustades pöördumisega oma usku, jätkavad nad Jumalaga kõndimist päevast päeva. Seega elavad nad “usust usku” (Ro 1, 17).

Issand, täna tahan Sind tänada nii Sinu õiguse kui pideva väe eest. Aita mul elada usust, kuna ma olen päästetud usust.