Püsi kindlalt usus

Ma palvetan, et Jumala rahvas ei heidaks kõrvale oma usu eri-pärasid. Kristust austab pidev, selge usuelu. Paulus ütleb: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest“ (Gl 2:20). Jumala rahva elav, tegutsev usk peab Kristust austama. Õige peab usust elama. Kristus ei jätnud oma rahvast pimedusse komistama. Ta tähistas nende jaoks tee. Ta ütleb: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle“ (Mk 8:34). Jumala rahvas peab rändama enesesalgamise teel, kuninglikul peateel, millel käis Lunastaja.

Mu vend, kummardu alandlikult Tema ette, kes on toonud elu ja surematuse. Lase oma tahtel saada üheks Kristuse tahtega. Räägi sellest, palveta selle pärast, ela selles. Jumala sõna meile on: „Mine edasi“ ja sellele sõnale peame kuuletuma, kuigi me koh-tame takistusi, mis paistavad olevat sama ületamatud kui Punane meri. Usaldagem taeva Issandat Jumalat, et Ta avab tee oma rah-va ees. „Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!“ (Ps 37:5). Hinge kannatlikkus on usu tugi. Issand õnnistab oma läbikatsutud, ustavat rahvast. Ta ei jäta neid segadusse.

Viimasel päeval katsub kogu maailma Kohtunik otsustavalt lä-bi iga sõna ja teo. ... Issand kutsub üles siirale kahetsusele neid, kes nimetavad end Tema rahvaks. Nende elus ei tohi olla kohta eneserahuldamisel. Jumala kogudust tuleb kiivalt kaitsta mis ta-hes ebaaususe eest, iga rikutuse pleki eest. Kristuse armastus on otse vastupidine igasugusele ahnusele, uhkusele ja teesklusele. Issand nõuab alandlikke, kahetsevaid südameid. Ta tegutseb oma Püha Vaimuga kõigi juures, kes seda lubavad, kes armastavad Teda ja peavad Tema käske. Ning nad muudavad Jumala ligiole-ku ja väe nii selgelt nähtavaks, et tõe vaenlased on sunnitud üt-lema, et Jumal ja Tema inglid on tõepoolest Tema teenijate sõb-rad ning abilised.

Lõhenemine ja jagunemine ei ole õiguse viljad, vaid kurjuse omad. Meie praeguse aja töö edenemise suur takistus on isekus, mis ei lase usklikel olla üksteisega tõelises osaduses. Kristus palus oma viimases palves enne katsumust jüngrite eest, et nad võiksid olla üks Temas. Saatan on otsustanud, et seda ühtsust ei tohi olla, sest see on parim võimalik tunnistus, et Jumal on tõepoolest saatnud oma Poja maailma taevaga lepitama. – Kiri nr 41, 24. veebruar 1903, Chicagos töötavale arstile dr F. E. Brauchtile.