Taevaingel valvas mobiiltelefoni 24 h

Oli varakevadine aeg, isegi lund oli paiguti. Kahel sõbral oli vaja sõita ühest Eesti väikelinnast teise. Aega nappis. Nii nagu ikka sel puhul, kipub inimene unustama.

Aivar sõitis Aigari juurest läbi, et koos teele asuda. Kuna oli varane kevad ja Aivaril oli vaja end pikema sõidu jaoks mugavalt rooli taha seada, võttis ta paksema jope seljast ära ja tundis end kohe tunduvalt mugavamalt. Ta ei pannud tähelegi, et jopet ära võttes võttis ta ka mobiili taskust välja ja pani selle ei kusagile mujale kui auto katusele. Ja mobiil jäigi sinna... Sõit algas ja sõita tuli üsna kiiresti, et õigeks ajaks kohale jõuda. Ühel teelõigul tundus, justkui jäine lumi tegi katusel „kriips”, aga sõitjad ei pannud seda tähelegi. Midagi nad siiski kuulsid, aga kuna oli kiire ja nende arvates ei olnud mõtet vaadata, mis seal juhtus, siis sõitsid nad hoogsalt edasi.

Olukorrad muutuvad, ning tekkis vajadus mobiili kasutada. „Kus mu mobiil on? Pusa taskus? Ei. Jope taskus? Ei. Autos? Ei.” Siis jõudis teadvusesse see müstiline „kriips” ja saadi aru, mis oli juhtunud. Sõideti siiski sihtpunkti välja, sest tollest „kriipsust” oli juba palju aega möödunud ja polnud mõtet tagasi pöörduda. Kahju oli. See oli aeg, kui tulid välja esimesed mobiilid.

Tagasiteel tegid poisid tolles „kriipsu” kohas pisut uurimistööd. Otsiti hoolega, aga telefon jäi leidmata. Otsustati jätta kõik Jumala hooleks. Oli ärevust, palvet, usku, usaldust – kõike läbisegi. Üllatus oli suur, kui järgmise päeva pealelõunal võttis üks sõber Aivariga ühendust.

Kus inimmõistus peatub, ega oska asjale lahendust leida, hakkab tegutsema Jumal. Jumala ingel oli lasknud telefonil kukkuda sinna, kuhu inimese silm eemalt ei näinud seda väikest, eluks vajalikku vahendit. Ja ingel jäi valvama, kuni sealt läks mööda Tõnis, Aivari sõbra poeg. Ta nägi, et midagi oli tee ääres maas ja võttis selle ning pani taskusse. Mõne aja pärast jõudis Tõnis koju. Tema juures oli veel üks sõber ja nad hakkasid koos mobiili kallal nokitsema. Parajasti, justkui Jumalast juhituna, tuli koju Tõnise isa ja küsis: „Mis teil seal on? Aa, mobiil. Andke siia. Ma uurin ise...” Tõnis andis mobiili isa kätte, kes teadis, mida peab tegema. Ta vaatas järele nimed ja numbrid, mis seal olid salvestatud. Ja äkki leiab ta sealt tuttavate nimed ja nii taipas ta, kes oli telefoni ära kaotanud!!!

Kui suur oli Aivari rõõm, kui talle telefon koju kätte „tuli”. See oli tõeline ime. Kui hea on meie Jumal, kes toimetab meie eest kõik hästi.

Selfriida Sommer