Tahan kirjutada sellest, kui väga suure „asja“ Jumal minule tegi. See oli 1992. aastal.
Elasin tavalist elu – ei olnud veel Jumala armu ja valgust vastu võtnud. Käisin tööl. Abikaasa oli surnud üle 10 aasta tagasi. Lapsed olid suureks kasvanud ja igaüks oma tee leidnud. Mul oli töökohalt saadud 3-toaline suur korter, kus elas veel mu noorem tütar koos oma 7aastase tütrega.
Lasnamäel elas mu tädipoeg, eakas – üle 80. Tema abikaasa suri ja ta vajas hooldajat. Kutsus mind hooldajaks. Et olin vaba, nõustusin ja asusin tema juurde elama. Töötasin majavalitsuste süsteemis, sealt pärines ka minu 3-toaline korter. Tädipoeg registreeris mind oma korterisse sisse. Töötasin varem Õismäel, aga asudes tädipoja juurde, vahetasin ka töökoha Lasnamäele. Tädipoja korteris elasin umbes neli aastat. 1992. aasta kevadel tädipoeg suri. Korter jäi minule. Mulle Lasnamäe eriti ei meeldinud, olin harjunud Nõmme ja Õismäega, pealegi kutsusid õismäelased mind tagasi ja vahetasid minu Lasnamäe korteri Õismäele samaväärse korteri vastu. Niisiis kolisin Õismäele elama ja ka töökoht oli mulle kindlustatud.
Mis see kõik siis oli? TAEVAISA KINGITUS! Seda mõistsin alles hiljem, siis kui Tema armupakkumise 1995. aastal vastu võtsin. Mul polnud ju vajadust korteri järele, mida mõningad nii hädasti vajasid. Miks minule, kes ma olin tavaline patune inimene, langes sülle selline suur väärtus? Tema, Jumal, tegi kingituse!
Kui see sügav teadmine minusse jõudis, püüdsin olla Jumalale tänulik! Sellest minu uuest korterist sai kodugrupi kooskäimise koht – Õismäe palvegrupp, õnnistuseks minule ja teistelegi.
Jumal, tänu Sinu õnnistuste ja eelhoolitsuse eest!
Ella Tust
In English