Austa Jumalat, mitte inimest

Ma tahtsin kirjutada julgustavaid sõnu inimesele, kes aitas töös sel ajal, kui oli väga raske. Paberile asetati käsi, mis keelas mul kirjutada, ja hääl ütles: „Need kiitvad sõnad teevad saajale kahju. Jumal on Meistertööline. Austa teda, mitte inimest.“ ...

Olgem väga ettevaatlikud, et me ei kiidaks ega meelitaks ühtki inimest. Ära aseta Issanda teenijaid inimeste kiituse kiusatusse. Jumal on see, kes annab meestele ja naistele võime teha head. Tema on iga töölise taga. Ilma Tema väeta on inimene abitu. ...

On neid, kes ennast salates ja ohverdades on rajanud teed heale tööle, kuid ometi ei ole neil võimeid, mille abil seda tööd edukalt edasi viia, kui see on jõudnud teatud arenguastmele. ...

Jumal on vend S-i rohkelt õnnistanud. Issand kasutas teda, et alustada tööd H-s. Kuid sellepoolest ei tohi ta arvata, et ta sobib viima kooli tööd edasi avarale, kõrgele kohale, kuhu see peab jõudma. Teised, kelle haridus ja ettevalmistus sobib, peavad töö edasijõudnud etapis üle võtma ning viima seda edasi ja ülespoole. Kuid Issand ei hinda sugugi vähem neid, kes ennast ohverdades ja salates valmistasid teed töö edendamiseks.

Issanda töölised ei tohi arvata, et nad otsustavad ise, millist ametikohta nad peavad täitma. Pidagu kõik meeles, et tööl on palju eri harusid ning kõik need on vajalikud. Puuraiujad ja vee-kandjad teevad vastuvõetavat tööd ning saavutavad edu seal, kus teised kindlasti läbi kukuksid. ...

Vaata Jeesusele. Ära riku oma aruannet, andes maad masen-dusele ja umbusaldusele. Tee oma teerada sirgeks, et lombakas teelt kõrvale ei kalduks. ... Inimene, kes on Issandale kõige lä-hemal, on inimene, kes ootab teda nagu hommikut, inimene, kes usaldab kõige vähem ennast ja kõige rohkem Teda, kes võib päästa kõiki, kes Tema juurde tulevad. ...

Issand on huvitatud kogu tööst, mida sa püüad Tema heaks teha. Ära muretse. Meil on usalduseaeg. Aruandmispäev annab ustavat tunnistust sellest, kuidas me oleme oma tööd teinud. Andkem oma parim. Kui Issand on meiega, siis läheb meil hästi. – Kiri nr 64, 24. aprill 1902, J. E. White’ile, kes töötas lõunas mustanahaliste hulgas.