Kes meist ei oleks istunud, valge paberileht ees, selle kõrval hulk värvipotsikuid ja käes pintsel. Pea aga täiesti tühi mõtetest, mida maalida! Kohutav olukord. Istud ja mõtled ja ükski mõte ei taha külla tulla, kõik oleks justkui kuhugi kaugele ära põgenenud, hädas sind maha jätnud. Nõnda istud ja istud, kuni... Üks kahest, kas tõused ja lähed mõtteid koguma, või püüad pingsalt midagi paberile visandada, midagi, mis enam-vähem kuidagi välja näeks.
Iga lapse sünni puhul asetab Jumal ta ette värvipotsikud, valge paberilehe ja pihku pintsli. Maali! Maali oma elu, suhted, teod ja mõtted. Aga laps ei oska ju veel! Vanemad seisavad ta selja taga, juhendavad, vahel maalivad ise. Maalivad nii hästi, kui nemad oskavad ja just selline saab ka lapse paberileht – mõjutatud vanemate oskustest, kogemustest, hetkemeeleoludest ja muust, mis neid täidab. Võib-olla hirmudest, eelarvamustest, eelistustest ja muustki.
Igal uuel päeval on nii minu kui sinu ees valge paberileht, selle kõrval värvipotsikud ja käes pintsel. Maali! Nõnda kõlab ka meile käsk igal hommikul. Maali oma elu nende värvidega, mis sulle just meeldivad! Aga kuidas? Ma ei tea, mida sinna paberile täpselt maalida, kuidas tõmmata! Taevane Isa, palun aita! Ja Ta aitabki.
Janne Kütimaa
In English