JEESUS ON MEIE EESKUJU SELLES, KUIDAS SAATANAT VÕITA

Kristus koges kõiki peamisi kiusatusi, mis meid tabavad ning võitis need kõrbes. Tõsiasi, et Ta võitis nii söögiisu, jultumuse kui maailma, näitab, kuidas meiegi võime võita. Saatan on võitnud endale miljoneid inimesi söögiisu-kiusatusega ja mõjutades anduma jultumuspattudele. On paljusid, kes tunnistavad end Kristuse järelkäijateks, väites, et nende usk sõdib nende loomuses oleva kogu kurjusega, kuid kes ometi tormavad uisapäisa kiusatuse näitelavale, mis nõuaks imet, et nad sealt rüvetamatult väljuksid. Mõtisklus ja palve oleks neid säästnud ning mõjutanud loobuma ohtlikest olukordadest, kuhu nad end ise asetasid ja kus Saatan nende suhtes eelise sai.

Ärgem haarakem järelemõtlematult kinni Jumala tõotustest meid kaitsta, samas kui me hoolimatult ohtu sööstame, loodusseadusi vägistame või tähelepanemata jätame mõistlikkuse ja otsustusvõime, mille Jumal on meile andnud. See poleks tõeline usk, vaid jultumus. Kristusele esitleti kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust. Iialgi ei ole meil kiusatusi, mis oleksid sama tugevad kui Kristust rünnanud kiusatused.

Saatan läheneb meile ilmaliku au, rikkuse ja elu naudingutega. Need kiusatused teisenevad selleks, et sobida igast seisusest ja auastmelt inimestele, meelitamaks nad eemale Jumalast teenima ennast rohkem kui oma Loojat. “Selle kõik ma annan sinule,” ütles Saatan Kristusele.

„Selle kõik ma annan sinule,” ütleb Saatan meile. “Kogu selle raha, kogu selle maa, kogu selle võimu, kogu selle au, kõik need rikkused ma annan sinule.” Meid lummatakse, petetakse ja meelitatakse reetlikult ennast hävitama. Juhul, kui pühendume ilmalikule meelsusele nii südames kui elus, on Saatan meiega rahul.

Päästja tuli võitma kavalat vaenlast. Ta näitas meile, kuidas saame võita. Ta on jätnud meile eeskuju, kuidas Saatanat Pühakirjaga minema ajada. Ta võinuks kasutada oma jumalikku väge või oma sõnu, ent sel juhul polnuks Tema eeskujust meile kasu. Kristus kasutas ainuüksi Pühakirja. Kui oluline on siis Jumala Sõna läbinisti uurida ja seda järgida, et hädaolukorras olla “valmis igale heale teole” ja eelkõige kindlustatud kohtama salakavalat vaenlast. – Kiri 1a, 1872.