Olen ikka veel imestunud, et maamuna peal on olemas riik, kus tunnen end kuidagi eriliselt koduselt. Kõik see, mida läbi mitme kadalipu enda ellu leidnud olen – sedakorda õnnistuse, mitte kohustuse näol, on nii loomulik osa inimeste elust tol maal, Iisraelis. Kui palju kordi olen pidanud hingamispäeva pärast töökohtadest loobuma või tööpostil teiste küsivaid pilke nägema. Kui palju olen pidanud selle päeva pärast end õigustama, seda lahti seletama, teades, et kuuljad mind ei mõista. Kui palju olen ise kahelnud ja otsinud, mida selle päevaga õigupoolest peale hakata, milleks ta loodud on ja mida mina sellest päevast saama või hoopiski – sel päeval andma peaksin? Miks on nii, et nädal algab pühapäevaga, kuid suur osa Eesti ühiskonnast magab pühapäeva hommikul välja pohmelli, mõeldes hirmuga sinisele esmaspäevale? Kui paljud sooviksid ka endale sellist päeva, kui kuulevad selle ehtsast sisust ja mitte üksnes karmist vormist? Kui nad vaid aduksid, et tegemist on tohutu võimaluse, mitte rusuva koorma ja raskusega!
Teadmine, et kord kuue päeva tagant saabub taastumise, osaduse otsimise ja leidmise ning kosutust täis päev, annab jõudu igasse ettevõtmisesse.
Janne Kütimaa
In English