Oo! Mis nüüd juhtus? Oleme lugenud armust ja usust ja päästest. Tipp oli halastus. Kuid Roomlastele 1:18 avaneb äikesena Jumala viha.
Teksti võtmesõnaks on „vastu”. „Vastu” ühendab Roomlastele 1:16, 17 järgneva paari peatükiga ja nende arutlustega patu üle.
Seega tuleme Roomlastele 1:18 esimese suure ülemineku juurde Kirjas roomlastele. Oleme kohanud Paulust salmides 1–17, kus ta tutvustab ennast, oma kirja kirjutamise eesmärki ning oma evangeeliumi. Nüüd oleme valmis teiseks sammuks Paulusega läbi Kirja roomlastele.
Meie teine samm on Roomlastele 1:18 kuni 3:20. Selles pikas osas lahkab Paulus patuprobleemi sügavust ja universaalsust. Ta näitab, et „kõik (nii juudid kui paganad) on pattu teinud” (Rm 3:23). Seepärast vajavad kõik Jumala armupäästet läbi usu, mis põhineb Kristuse ristisurmal (s. 21–26).
Seega peaksime nägema Roomlastele 1:18 – 3:20 kui Jumala diagnoosi patuprobleemile. Ülejäänud osa raamatust tegeleb raviga. Kuid enne ravi on inimestel vaja näha probleemi sügavust. Me ei saa sellest lihtsalt üle vaadata. See viis Kristuse surma, mis oli Jumala otsus kadunud maailmale.
Üks on kindel: Jumal vihkab pattu! Ta vihkab kõiki neid asju, mis teevad viga Tema lastele ja on Tema armastuse takistajateks. Oma armastuses leiab Jumal end olema sunnitud tegelema patuprobleemiga. Tema vastuse põhiosaks, nagu Paulus meile näitab, on Kristus ristil.
Muide, see on Roomlastele 1:18, kus Paulus alustab patuprobleemiga tegelemist.
Meie Isa, tahame Sind täna tänada, et näed meie probleeme nii selgesti ja et Sa hoolid meist nii palju, et saatsid Jeesuse päästemissioonile.
In English