Vastuväide nr. 2: Arvestades Jumala ustavust

Rooma 3, 1-2 nägime, kuidas Paulus suunas juutide eeliste teema sellele, et nende kaudu anti maailmale Pühakiri. See andis neile suure edumaa teiste rahvastega võrreldes. Nagu üks autor väljendab: “Tänu nende seaduse omamisele on juutidel eelis paganate ees, nagu haritud inimestel on elus paremad võimalused kui neil, kes pole kunagi koolis käinud.”

Kuid seesama privileeg juhib Pauluse oponendid teise vastuväite juurde: “Mis sellest, kui mõned olid uskmatud?” Mis siis, kui mõned juutidest, omamata usku, ei vastanud õigesti Jumala halastusele? Kas siis nende usupuudus või vastutuse puudus tühistab Jumala ustavuse? Kas Jumal on ka siis ustav oma Vana Testamendis antud tõotusele õnnistada neid, kes Teda armastavad, ja mõista kohut patustele?

See küsimus on Pauluse ja tema kuulajaskonna jaoks väga tähtis, sest kui Jumal ei ole ustav oma tõotusele, siis ei ole miskil muul enam tähendust. Kui me ei saa loota sellele, et Jumalat saab usaldada, siis ei saa midagi usaldada.

Paulus vastab 4. salmis kõige jõulisemalt: “Mitte sugugi!” Mõnedes tõlgetes, et “Elu seeski mitte!” “Jumal on tõemeelne, olgugi, et iga inimene valelik.” Põhiidee peitub siin selles, et kuigi iga inimene on oma lubadustes ebausaldusväärne, on Jumal täiesti ustav oma tõotuste täitmisel.

Paulus läheb edasi ja tsiteerib 4. salmis Laulu 51,4: “Et sa oleksid õiglane oma sõnades ja võit jääks sinule, kui sinuga kohtus käiakse!” Viidates 51. laulule tahab apostel öelda, et kuigi Jumal karistas Taavetit selle eest, et ta tegi pattu Batsebaga, ei loobunud Jumal oma ustavusest. Seega Jumal kaitses oma lepingu pidamist. Ta oli ustav oma tõotustele hoolimata Taaveti ustavusetusest.

Võime igal päeval kiita Jumalat selle eest, et võime loota Tema ustavusele. Nagu võime loota ka Tema Sõnas leiduvatele tõotustele, ka siis, kui kogudus eemaldub tõest või mõni liige osutub sõnakuulmatuks. Hea uudis on see, et võime Jumalat usaldada. Inimese ustavusetus ei tühista kunagi Jumala ustavust.