Jumala mõõt on täiuslik

Iseloomu mõõt, mille Kristus on meie jaoks võimalikuks muutnud, on täiuslik mõõt. Seda mõõta püüdes satub mõistus segadusse. Tekib küsimus: „Kes suudab Jumalat läbi uurida?“ (vt Ii 11:7). Ometi on Ta andnud meile võimaluse saada iseloomult Tema sarnaseks. Oh mis küll veenaks mehi ja naisi nende vajadu-ses selle muutuse järele, mis võimaldab neil peegeldada jumalikku kuju?

Paljud, kes väidavad, et järgivad Kristust, esitavad kristlust ala-väärtuslikult, sest nad ei ulatu mõõduni, mis teeks neist Jumala valitud. Inimene, kes ei suuda pidevalt Jumala püha seaduse mõõ-tu hoida, loob oma mõõdu. Ta jääb ilma evangeeliumi eluandva-test põhimõtetest. Ta on kasutu sulane, sest ta elab ja tegutseb madalal tasemel. Kristuse ligiolek ei toeta teda ning tema vaimu-likud kujutused on moondunud. Tema elu on farss. Ta ei võta Jumalalt vastu kõrgemat elu ning ta ei sobi kuningliku perekonna liikmeks, taevase Kuninga lapseks. Ta on vaimulikult surnud, sest ta ei sulata oma elu sellesse ellu, mille Kristus on andnud. Ta ei mõista väge, mida taevas on andnud, et ta võiks võitjaks saada.

Keegi ei saa taevasse kaasa võtta oma iseloomu loomupäraseid ja omandatud jooni. See, kes on neid jooni oma prooviajal helli-tanud, on Kristust valesti esitanud, elades põhimõtete järgi, mida Jumal ei saa heaks kiita. Inimesed, kes tunnevad tõde, kuid ei rakenda seda ellu, ei mõista tõelise vaimuliku elu põhimõtteid.

Issand nõuab muutusi, silmatorkavaid, selgeid muutusi. Need, kelle südames elab Kristus, ilmutavad Tema ligiolekut kaasinimes-tega suhtlemises. Kuid mõnede inimeste põhimõtted on nii kaua moonutatud olnud, et nad on kaotanud eristamisvõime ja nool jõuab harva sihtmärgini. Kuidas saab seda ravida? Ainult tähele pannes Kristuse palvet: „Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões“ (Jh 17:17–19). Ei ole mingit kaudset moodust, kuidas pühitsus aset võiks leida. – Käsikiri nr 16, 25. veebruar 1901, „Tunnistus Battle Creeki kogudusele“.