Eeval ei ole naba

Minu lapsepõlve kuuluvad ajad, kui minu ümber olid nii usklikud kui ka mitteusklikud sugulased. Enamasti kuulsin Jumalast aupaklikult rääkivat isegi neid, kes polnud usklikud.

Mind õpetati vaatlema taimi, loomi, linde, putukaid, pilvi, päikest, kuud ja tähti kui Jumala loodut meile uurimiseks ja meie õnne jaoks. Mu parim mängukoht oli vana saviauk maja taga, kus arenesid konnapojad ja veel tuhat imelist putukat ning nende vastsed panid vee lausa kihama. Sinna jäin ma sageli kogu oma kohustustest vaba aja.

Kord tuli külla vanaema, kes oli sel korral kuidagi imelik. Reede õhtul lugemise ajal jäi ta tukkuma, palve ajal ei põlvitanud ja jäi osavõtmatuks.

Siis ühel päeval kartuleid koorides hakkas ta jutustama õhinal mingist „imelisest” teatrietendusest, kus mingil naisel oli mitu armukest ja keegi tapeti… See oli meie majas võõras. Me ei lugenud igasuguseid raamatuid ega käinud teatris. Ma ei osanud vaimustuda ja see vist pahandas vanaema. „Ah sina usud veel ikka Loojasse Jumalasse,” tundus ta mind enda juurest ära saates ütlevat.

Järgmisel päeval tuli lisaks vanaemale meile külla üks mu täditütardest, kes oli minust mõned aastad vanem. Ta oli armastanud vaimulikke laule ja vist ka Taevast Isa palunud. Kui 1953. aastal suri Jossif Stalin, siis oli selle tüdruku ema seda teadet kuuldes nutma puhkenud. Tütar oli öelnud: „Ema, ära nuta, Taevaisa elab!”

Nüüd olime selle tüdrukuga kahekesi porgandipeenart kitkumas. Seal juttu ajades tuli ta välja mulle võõra ja sobimatuna tunduva mõttega: „Kas sa tead, et Eeval ei olnudki naba?” Ma olin ilmselt šokeeritud, sest Eeva nabast polnud nagu põhjust üldsegi rääkida, ja tema jätkas. „Ei saanud olla, sest ta polnud ju sündinud. Naba on mälestus sidemest, millega laps emakõhus sööb ja hingab, ning mis peale sündi kinni seotakse ja ära lõigatakse.” Aga see loomine olevat üldse üks imelik tühine jutt. Nende pioneerijuht ütles, et see on vaid vanainimeste petmiseks ja raha ärakorjamiseks, ükski mõtlev haritud inimene nii ei uskuvat. Veel püüdis ta mind veenda, et tegelikult pole loomist olnud, vaid me pärineme ahvidest, kes omakorda tulid algelisematest loomadest.

Tollest päevast ehk mõistan, kuidas Saatan on alati valmis meid ründama – igas vanuses, aga kõik kordub erinevates olukordades pisut erineval viisil. Olen Jumalale tänulik, et mul oli pärast võimalik ema ja isaga nende asjade üle arutada, kuigi nägin ema üsna kurvaks muutuvat. Ilmselt mitte niivõrd, et mina seda kuulsin, vaid et vanaema nii käitub ja tema kallis õetütar on valinud Jumala eitamise poole.

Kas usud, et maailma tarkus aitab sul elu probleeme lahendada või otsustad maailma pilkest hoolimata olla Jumala poolel, pidagu maailm sind kas või segaduses olevaks?

„Jumal on armastus (1Jh 4:16). Jumala olemus ja Tema käsk on alati olnud ja saab alati olema armastus. Kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle teed on igavesed, ei muutu. Tema juures ei ole muutust ega varjutuste varju (Js 57:15; Ha 3:6; Jk 1:17).” („Patriarhid ja prohvetid”, lk 5)

Olev Uuk