Paulus on Roomlastele 3:21–26 üksikasjalikult selgitanud, kuidas inimesed õigeks mõistetakse ja kaitsnud oma argumenti kriitikute ees salmides 27–31. Oma esinemises on ta üsna selgelt rõhutanud, et õigeksmõistmine usu läbi on Vana Testamendi mõiste (vt Rm 1:2; 3:21, 31). Järgmine samm tema argumendis on tuua näiteid Vanast Testamendist.
Tema esimene näide on Aabraham. Enam tähtsamat tegelast Vanast Testamendist ei oleks olnud tal valida. Aabraham oli juutide jaoks tunnustatud esiisa, kõige olulisem persoon Vanas Testamendis.
Mõtle hetkeks Vana Testamendi kangelastele. Mooses seisab tipule lähedal. Juudid olid ta enda jaoks peaaegu seaduseandjaks nimetanud. Ta oli saadik, kelle Jumal oli valinud, et juhtida oma rahvas välja orjusest. Ja kas Jumal mitte ei rääkinud temaga näost näkku? Või näiteks Taavet, Iisraeli suurim kuningas? Tuues oma rahva tolleaegse maailma tippu, andis ta neile ka kõige imelisemad laulud ja oli samas mees, kelle sugupuust pidi tulema Messias. Eelija, veel üks suurkuju, oli prohvetite seas suurim. Ja kes saab unustada Taanieli? Ta ei olnud mitte ainult võimas riigimees, ta oli Jumala prohvet.
Vaatamata kõigele jäid eelnimetatud tegelased Aabrahamist tahapoole. Kõik juudid teadsid, et Aabraham oli nende soo esiisa. Keskne mees nende sugupuus, temale anti lepingutõotus. Ta oli see, kellele Jumal kinnitas, et temast saab paljude isa. Kaks korda viitab Vana Testament temale kui Jumala sõbrale – tiitel, mida ei ole omistatud mitte kellelegi teisele.
Kõik see on juutide teadvuses ja kui Paulus astub selle vastu, võtab ta endale lunastuse selgitamisega raske proovikivi. Kui ta suudab näidata, et Aabraham sai õigeks usu kaudu, võidab tema selle juhtumi. Aga kui Paulus ebaõnnestub, kaotab ta oma argumendid.
Oleks hea, kui sa võtaksid mõne minuti, et lugeda algusest lõpuni läbi Roomlastele 4. peatükk. Kui sa seda teed, püüa jälgida Pauluse argumente ühest lõigust teise. Ja kui sa loed, mõtle argumentidele, mis toetavad Pauluse mõtteid Roomlastele 3:21–31.
In English