Samal ajal kui ma medõeks õppisin, töötasin ka hooldajana. Töö seisnes selles, et sõitsin ühe vanuri kodust teise ja abistasin neid koristamisest kuni ravimite võtmiseni välja. Üks nendest vanuritest oli väike nääpsukene daam nimega Anna. Tal oli alati hea meel, kui teda külastasin ja ta jutustas meelsasti oma nooruspäevadest, mil ta oli baleriinina töötanud. Anna tegi eriliseks veel see, et ta oli suur muretseja ja kartis igasuguseid asju, eriti õhtuti.
Ühel hilisõhtul, kui ma jälle Anna juurest läbi sõitsin, et näha, kas temaga on kõik korras, oli Anna eriti ängistust ja hirmu täis. Mul oli ainult 10 minutit selleks külastuseks ette nähtud ja peale teda oli veel üks külastus jäänud, enne kui mu tööpäev otsa sai. Anna lausa klammerdus hirmust mu külge ja anus, et ma ära ei läheks. Mul oli vanaprouast väga kahju ja lohutasin nii nagu oskasin, aga ei miskit.
Kell muudkui tiksus ja lõpuks ei osanud ma enam muud teha, kui läksin hooldusfirma reeglite vastu ja ütlesin: ”Anna, ma tean, et ma ei peaks oma usust rääkima, aga kas ma tohin teha ettepaneku, et me koos palvetaksime, et su hirmud ära kaoksid? See on parim lohutus, mida ma sulle pakkuda saan.” Anna oli minu üllatuseks kohe nõus. Laskusime põlvili ja ma palusin, et Taevaisa annaks Annale rahu südamesse ja võtaks ta hirmud ära. Mäletan, et peale palvet oli Anna tunduvalt rahulikum ja ka minul oli lahkudes süda kergem, sest nüüd olin selle kartliku daami kõige turvalisematesse kätesse usaldanud.
See ei olnud dramaatiline kogemus, aga millegipärast on see mulle hinge jäänud. Võimalik, et sellepärast, et Rootsi on väga ilmalik maa ja usk on eraasi, millest eriti ei räägita ja et ma julguse kokku võtsin ja seda siiski tegin. Kindlasti jäi see kogemus mulle meelde ka sellepärast, et ma nägin, kuidas palves on jõud, mida me ei tohiks alahinnata.
Kallis Jeesus, anna meile julgust tunnistada Sinust nii sobival kui ebasobival ajal…
Kaie Lasarzewski
In English