Mõtted sinises toas

Istun oma toas. Selg on vastu sinist seina ning istme all on mõnusalt pehme, juba armsaks saanud padi. Vastu vaatab mulle raamatuid täis raamaturiiul ning minu juba päevi näinud muusikakeskusest voogab mõnusat harmooniat. On õhtu ning ees seisab lühike ja unetu öö, et siis uuel hommikul oma elu uude ning üllatusi täis olevasse seiklusse sukelduda.

Praegu on kõige selle peale nii kummaline mõelda: et kuidas ma selle hetkeni elus jõudsin. Mida kõike sai selle nimel tehtud, et oma elus üks järjekordne seiklus ette võtta.

Sellised hetked, mil seisame silmitsi mõne tõsise muutuse või väljakutsega, jäävad alatiseks meelde. Siis tundub, et korraga näeme kõike palju selgemini kui kunagi varem. Äkitselt paistab, et väärtushinnangud oleksid justkui paigas. Vähemalt ma arvan nii. Kõik, mis tundus varem nii roheline, on ühtäkki punastes toonides ja vastupidi.

Vaatan enda ees olevat riiulit ja seal lebavaid raamatuid, tohutut plaadihunnikut, mis on kapinurka kogunenud; asjade merd, mis täidab tuba; ning suurema isikliku väärtusega asju nagu nimedega kaetud kell, üks käsitsi tehtud tass, kapi uksel endiselt kleebitud sõnumid sellest, mis tuletavad mulle meelde seda, et „kriisiolukord ühendab”.

Mida rohkem ma kõiki neid asju vaatan, seda rohkem seostuvad need erinevate inimeste ja sündmustega. Ilma nende seosteta on need asjad nii tähtsusetud. Niisiis, tähtsad pole mitte asjad, vaid need, keda need meie südames või meeles esindavad ehk inimesed.

Mulle meenub lugu kadunud pojast. Ta võttis ju kogu oma isa päranduse, läks võõrale maale, raiskas selle ära ning tuli siis viimases hädas koju tagasi, et seal kas või orjana edasi elada. Mida tegi aga tema isa, kes teda tulemas nägi?

Luuka 15:22–24: „Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.”

Miks mulle nii meeldib see sinine tuba väikese sinise lambiga lae all, vana ja väsinud puust kapiga, mis on raamatute raskusest pea lookas? Sest see on kodu! Miks see on minu kodu? Sest siin on inimesed, keda ma armastan.

Isa selles tähendamissõnas kadunud pojast mõistis, kui tähtsad on inimesed ning kui tähtsusetud on asjad, varandus, võrreldes inimestega, tema pojaga. Ka Jumal on seda mõistnud, minnes isegi nii kaugele, et andis oma elu meie kõigi eest. Ta oli valmis loobuma oma elust. Mille nimel? Armastuse nimel meie vastu. Sest me oleme tema jaoks perekond, lapsed, keda Ta armastab.

Hoidke üksteist, armastage üksteist. Ärge laske mitte kunagi asjadel oma elu ja suhteid ära rikkuda. Need on kõigest asjad. Need kaotaksid suurema osa oma väärtusest, kui poleks inimesi, kellega neid jagada.

Meie oleme tõeline väärtus. Me oleme Jumala armastatud ja kalli hinnaga ostetud varandus. Hoidke siis üksteist, pöörake üksteisele tähelepanu, aidake ja toetage ligimest, sest elu tõeline rõõm peitubki inimestes ja suhetes. Asjad on kõigest abivahendid, elutud sümbolid, mis ei muutu iialgi nii väärtuslikuks, nagu seda on üks inimene.

Andres Ploompuu