Minu tee risti alla

Sündisin 1955. aastal Saaremaal pere viienda lapsena. Ema jaoks muutus olukord talumatult raskeks, kui isa suri. Olin siis 5-aastane. Ema oli sunnitud tegelema raske põllutööga, koduse majapidamise ja lehmaga. Abiks oli vanaema, isa ema, kes elas kaks kilomeetrit eemal.

Kuueaastaselt sai minust kasupoeg isa õe peres, neil endil ei olnud lapsi. Sõita tuli Pärnumaale, kus tädi elas. Minu ja kodu vahele jäi meri, kust ülesõitmine võis toimuda vaid taotletud lubade alusel. Ema ja õde käisid mind paaril korral vaatamas – see oli kogu suhtlemine oma kõige lähedasematega. Alles teismelisena, kui olin Tallinna kutsekooli õpilane, võtsin ette iseseisva reisi sünnikoju. Bussipeatusest tuli minna jala kaks kilomeetrit mööda looklevat kruusateed. Kõndisin ja laulsin: „Kodu, kas võtad mind vastu, kodu, kas meeles mind pead?”

Tädi kodus asendusid lapsemängud tõsise tööga – suvel maakodus põllu- ja heinatööd hobuse ja loorehaga.

Kasuvanemad olid adventkristlased. Tädi õpetas mind palvetama. Hingamispäeviti käidi kordamööda üksteise pool Piiblit uurimas. Grupid olid suured, 20–30 inimest.

Onul (nagu ma kasuisa kutsusin) oli külgkorviga mootorratas Iz-Jupiter-350. Vahetevahel sõitsime hingamispäeval Pärnusse Karja tänava palvelasse. Ükskord, kui asusime Pärnu poole teele, istusin mina korvis, onu juhtis, tädi istus tema taga. Enne sõitu oli tädi öelnud mehele: „Kui paned poisi korvi, siis lisa sinna mingi raskus, kuna poiss on liialt kerge.” Onu arvas, et saab ka nii hakkama. Peaaegu poolel teel kaldus sõiduk maanteekraavi, liialt kerge korv tõusis õhku. Kõik kolm lendasid eri suundades. Kiivrid kaitsesid kõige hullema eest. Kõige enam sai kannatada tädi, kes hiljem paranes palve ime läbi kergemast selgroovigastusest. Mina ja onu jäime terveks.

Õppisin kodu lähedal 4-klassilises maakoolis. Seejärel 5.–8. klassini kodust kümne kilomeetri kaugusel. Kõige meeldivamaks koolitunniks oli laulutund – mind õnnistati kena lauluhäälega, seetõttu laulsin vahetevahel soolosid.

Koolis panid kõik kõigile hüüdnimesid, näiteks tank, triikraud, miilits, vedrujänes, kuid minu hüüdnimeks oli jumal. Tädi kasvatas mind adventvaimus. Ta ei teadnud, mida lapsemõistus mõtleb. Lisasin 1844 aastale 120 aastat (Noa kuulutus) ja nii sain 1964, mil Jeesus peaks tulema. Kodus ma sellest ei rääkinud, küll aga koolikaaslastele, et Jeesus on kohe tulemas. Asjasse suhtuti huumoriga.

Kasuvanemad olid andnud oma parima ja kasvatanud poisist kristlase. Kuid tee Jeesuse risti alla oli väga pikk ja konarlik, elumere lainetel kord tõustes, kord vajudes. Tänu Taevasele Isale: Tema pole lubanud mul hukkuda. Ta on mulle järgnenud ja kaitsenud suurtes ohtudes. Tänage Jehoovat, sest Tema heldus kestab igavesti.

I. K. Viljandimaalt