Ära kiirusta

Minu kodu on raudtee lähedal ja jaama minnes on vaja ületada neli paari rööpaid. Ka poodi lähen sama rada. Raudteejaama jõudmiseks kulub neli minutit; kui kiirustada, siis jõuab ka kolme minutiga. Sel päeval oli rongi peale jõudmisega kiire. Saatsin tütart ja väimeest rongile, ka tütre sõbranna oli minuga saatmas. Tütar ja väimees läksid eespool ning meie kahekesi tagapool, kandsime kahe vahel suurt spordikotti. Kahest rööpapaarist saime kenasti üle. Kolmandal ma komistasin. Kuid kukkumine oli nagu aegluubis. Vajusin rööpale ja vaatasin, et liiper on otse minu prillide all. Mõte käis peast läbi: prillid – kui nendega vastu rööbast kukkuda, on edasine üsna ettearvamatu. Kuid sel momendil tundsin, et keegi tõstab mind õrnalt üles. Ma astusin üle rööbaste ja kiirustasin edasi jaama poole.

Saatsin tütre ja väimehe rongile ja hakkasin tagasi koju minema. Kui jõudsin selle kohani, kus ma komistasin, mõtlesin, mis see nüüd siis oli. Mina ju oma jõuga ei suuda nii aeglaselt kukkuda ja pealegi veel poolelt kukkumiselt tagasi püsti tõusta. See oli Jumala abi.

Me võime olla kindlad, et Jumal teab meie teid. Tänu Taevaisale kaitseingli eest.

Sellest juhtumist oli võimalus tunnistada nii kodus kui ka sõbrannale, nüüd ka siin. Hea on välja minna, teades, et olen Jumala hoole all. Nüüd ma palvetan iga kord, kui kodust välja lähen, sest ma ju ei tea, mis mind ees ootab. Taevaisa teab ja Tema saadab kaitseingli minuga, kuigi me ise ei pruugi teda tunda ega märgata.

Me teenime imelist Jumalat.

Usukaaslane Viljandi kogudusest