Mõnel päeval tuleb üsna loomulikult see, et sutsad pintsli rõõmsatesse värvidesse, maalid siuh ja sauh siia-sinna tõmmates, kerge käega, ja ümised viisikest veel taustaks. Seejärel võtad paberi kätte, tõstad selle kahe käega hoides endast veidi eemale ja imetled ning tõded: „Päris hästi kukkus välja!” Lähed veel kõrvaltuppa ja näitad teistelegi – näe, mis ma tegin!
Teisel päeval on raske paberile üldse midagi tõmmata. Värvidki kipuvad olema tumedamast paletiosast ja kujundid keerulised, rasked ning rusuvad. Püüad mis püüad, ikka ei õnnestu kogu pildist midagi arusaadavat välja võluda. Kõik on ähmane, vaevuaimatava tähendusega ja tundub sihitu. Kui pilt valmis, lased sel kuivada ja pistad kiirelt portfoolio kaante vahele seda pikemalt silmitsemata ning kindlasti teistega jagamata.
Iga uus aasta on kui valge paberileht su ees. Võtad selle ette, pintsli kätte, värvipotsikud kõrvale ja hakkad maalima. Esimene jaanuar, teine jaanuar, kolmas aprill, kahekümne viies juuni, neljas juuli, seitsmes september, kümnes detsember, vana-aasta õhtu... Milline saab see portfoolio tolleks vana-aasta õhtuks? Rõõmus, kurb, tume, hele? Arusaamatute kujunditega või sirgejooneline ning üheselt mõistetav?
Tänagi on su peos pintsel. Ees valge paberileht ja selle kõrval värvivalik potsikutesse valatud värvidega. Milline võimalus! Milline vastutus!
Janne Kütimaa
In English