ÕNNISTEGIJAT KIUSATI TÄPSELT NAGU MEIDKI

Juhul, kui suudad, kujutle end Kristuse asemele kõrbes. Sa ei kuule ühtki inimlikku häält, ent oled ümbritsetud taeva ingliteks maskeerunud deemonitest, kes esitavad sulle ülimalt kütkestavalt Saatana kõige salakavalamaid süüdistusi Jumala vastu, nagu ta esitas meie esivanematele. Saatana arutlused on ülimalt petlikud ning üritavad oskuslikult õõnestada sinu usaldust Jumalasse ja hävitada sinu usku. Saatan hoiab sinu meeli alalises pinges, et avastada ainsamgi kaudne näpunäide, mida oma huvides ära kasutada ja sind vaidlusse meelitada. Ta otsekui loeks sinu väljaütlemata mõtteid, nagu ta tegi Eevaga Eedenis.

Saatan ei saanud Kristuselt ühtki sõna välja meelitada, mis teda edasi aidanuks. Iga katse puhul vastas Kristus: “Kirjutatud on.” Kristuse huultelt kõlasid ainuüksi Tema sõnad, mida kirja panema Ta oli inspireerinud vana-aja pühi mehi. … Mõeldes meie Issanda suurele võitlusele kõrbes, näiliselt Saatana ja tema inglite võimuses, küsigem: kas Ta oli oma inimlikus olemuses võimeline neile kiusatustele järele andma? …

Teda kui Jumalat ei olnud võimalik kiusata, kuid Teda kui inimest sai kiusata ja kiusata kõvasti ning Tal oli võimalik kiusatustele järele anda. Tema inimloomus pidi läbima sama proovilepaneku, mille läbisid Aadam ja Eeva Eedenis. Tema inimolemus oli loodud; sellel ei olnud isegi inglitele omast väge. See oli inimlik, seesama nagu meie oma. Kristus käis läbi sama tee, kus Aadam langes. Nüüd oli Ta seal, kus Ta inimkonna eest katsumusele vastu pannes võis lunastada Aadama häbistava eksimuse ja pattulanguse – meie inimlikkuses.

Kristusel oli inimlik ihu ja inimlik vaim. Ta oli luu meie luust ja liha meie lihast. … Ta koges pettumusi ja katsumusi oma kodus, Tema Enda vendade keskel. Ta ei olnud ümbritsetud – nagu taevastes õuedes – ainult puhaste ja armastusväärsete isikutega. Teda rõhusid raskused. Ta tuli meie maailma, et säilitada puhas, patuta iseloom ja kummutada Saatana vale nagu poleks inimestel võimalik Jumala käsku pidada. …

Kaasosaluse kaudu jumalikust olemusest võime me püsida puhtad, pühad ja laitmatud. Kaht olemust ühendades ei tehtud Jumalust inimeseks ega inimest Jumaluseks. Kristus ei omanud samasugust patust, rikutud, langenud, ustavusetut olemus nagu omame meie, sest sel juhul ei saanuks Ta olla täiuslik ohver. – Käsikiri 94, 1893 (Manuscript Releases, 6. kd, 110-112).