TEEKOND KOOS JUUTIDEGA – 6

Avaldatud 25.8.2015, rubriik Päeva sõna

Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse. Johannese 1:11, 12

On üks küsimus, mis vajab küsimist: kui lunastusloo alguses oli Jumala tõe säilitamiseks ja levitamiseks ülejäänute kogukond, kas ei järeldu siis sellest, et sama Jumal, kes algatas esimese ülejäänute liikumise, algatab ka viimase ülejäänute liikumise, et säilitada ja levitada neidsamu tõdesid loo lõpus?

Ilmutusraamat on selge: „Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.” (Ilm 12:17) Jumalal on loo lõpus ülejäänud! Kes nad on? Osa kõigist üheteistkümnest jumaliku tõe tõekspidamistest võib leida usu kogukondadest üle kogu maailma. Kuid on ainult üks usu kogukond, mis võtab omaks kõik üksteist, koondades need kõik Jeesusesse Kristusesse, kogu jumaliku ilmutuse suurde kokkuvõttesse. Ka nemad on Tema valitud rahvas. Mitte sellepärast, et nad oleksid tähtsamad kui teised – ei olnud Iisrael, ei ole ka nemad. Kuid Jumal tõstis oma ülima armu ja ettenägevusega nad vana Iisraeli ülejäänute pärandi pärijateks, jagama nende jumalike tõdede rõõmsaid ja pakilisi sõnumeid lõpuaja maailmale.

Raamatutoed sobivad kokku. Kuid see fakt on kaheteraline mõõk. Sest kuigi on põhjus rõõmustada jumaliku tõe pärandi üle ja piisav põhjus olla tänulik selle omamise eest (kui tõde tõepoolest saab omada), kuulub selle juurde ka hoiatus. Meie tänane tekst väidab, et Kristuse hülgas Tema oma ülejäänute kogukond. Silmanähtavalt ei ole tõe intellektuaalne omamine päästmise ega valitute kõlblikuks tunnistamise garantii. Jumala perekonna liikmelisus laieneb ainult neile, kes võtavad Ta isiklikult vastu. Isiklik suhe trumpab kõik üle.

Ühes oma viimases mängus oli Ameerika pesapalluril Babe Ruthil väljakul halb päev. Ühes mängutuuris said tema vigade tõttu vastased viis jooksu teha. Muutlik rahvas vilistas vananeva staari välja, kui ta mänguväljakult lahkus, pea maas. Äkki hüppas väljakule väike poiss ja jooksis pisarsilmil oma kangelast kallistama. Babe tõstis poisi üles, viskas ta õhku ja sasis ta juukseid ning nad kõndisid käsikäes väljakult ära. Äkitselt vilekoor vaikis ja üle kogu staadioni laskus vaikus. Miks? Sest nad nägid kangelast, kes hoolimata süngest päevast hoolis ikkagi väikesest poisist. Näed, lõpuks on suhe see, mis on maailmas oluline.

Jaga Facebookis