Pauluse lugu Ateenas võib paista imeliku valikuna jõulupühaks, kuid siin on rohkem jõule kui esmapilgul näib. Igal aastal tekivad üle kogu maailma seitsmenda päeva adventkogudustes pinged jõulude tähistamise sobilikkuse kohta. 25. detsember ei ole ju see päev, mil Kristus sündis, ning enamik tunnistab, et see kuupäev on võetud vanaaja paganate kalendrist, kui Rooma keisririik tegi läbi kristlikuks saamise protsessi.
Selle päeva paganlikest juurtest piisab mõnede jaoks, et ilma jõuludeta läbi ajada, ning mõned saavad vihaseks, kui teised ei ole samal seisukohal. Olen näinud head soovivaid adventiste oma kaaskoguduseliikmeid sõitlemas ja avalikult kahtluse alla seadmes nende pühendumist Kristusele, sest nad tähistavad jõule.
Kas peaksime jõuludest nende juurte tõttu loobuma? See on isiklik valik. Piiblis ei ole korraldust Kristuse sündimist tähistada, samuti ei ole selle keeldu. Kui otsustad tähistamise vahele jätta, et Issandat austada, siis tee seda. See on täiesti piibellik. Aga samamoodi on täiesti piibellik selle päevaga midagi ette võtta.
Pane tähele fakti, et Paulus võttis täiesti rahuliku südamega paganliku altari, et õpetada rahvale ainsast tõelisest Loojast Jumalast. Teada on ka, et ta tsiteeris mõtte väljatoomiseks paganlikke poeete. Üks päev igal aastal on maailm meie ümber valmis − ei, tunneb kohustust –, et rääkida Jeesusest. Kas peaks ülejäänute hääl sellest diskussioonist puuduma?
Mõtle sellele: meil on kindel prohvetlik sõna (2. Peetruse 1:19). Vanas Testamendis on hulga prohvetikuulutusi, mis viitavad Messia esimesele tulekule, ning meil on sel aastaajal varmas publik, kes on valmis kuulama neid prohvetikuulutusi, et teada saada, et need olid hämmastavalt täpsed. See on loomulik hüppelaud Kristuse teise tuleku juurde; võime näidata, et oodata on veel prohvetikuulutuste täitumist.
Igatahes kui tunned end ebamugavalt, jäta vahele. Aga ole sel aastal väga pikaldane hukka mõistma neid, kes on valmis seisma areopaagil ja näitama maailmale Kristust.
In English