On huvitav, et mäejutluse viimane sõna on „suur“ (Mt 7:27). See ei ilmne igas tõlkes, kuid on nii kreeka keeles, eestikeelse Piibli 1968. a tõlkes ja ka Luuka versioonis kahe ehitaja loost, mis kõlab: „ja selle maja varisemine oli suur!“ (Lk 6:49). See oli suur kokkuvarisemine, ränk häving.
Kõige huvitavam on see, et just sedasama sõna hindasid kõige enam need, kes ei mõistnud Jeesuse sõnumit nii nende seas, kes olid Jeesuse vaenlased, kui ka nende seas, kes olid Tema sõbrad.
Suuruseiha oli Saatana probleem, kes tahtis olla Jumala sarnane. See oli kirjatundjate ja variseride probleem, kes soovisid parimaid kohti pidulikel õhtusöökidel, kuna istekohad olid vastavalt ühiskondlikule seisundile. Samuti soovisid nad, et neid peetaks suureks tänu palvetamisele ja paastumisele.
Isegi jüngritel oli soov olla suur. Nad vaidlesid lakkamatult, kes neist on suurim. See küsimus tegi neile muret ka siis, kui Jeesus liikus risti poole.
Oma teenistuse algusest peale kuulutas Jeesus sõja soovile olla suur ja Ta ei lakanud kunagi selle eest hoiatamast. Miks? Sest inimliku suuruse iha on patuprobleemi keskmes. Üks autor on oletanud, et Jeesuse mäejutluse lõppsõna viitab sellele, et „ainuke lõpuks ometi suur asi suurust otsivate kristlaste jaoks on nende kokkuvarisemise suurus“.
Kristuse silmis on teenimise ja alandlikkuse tee, vaimust vaene olemine, nälja ja janu tundmine tee suurusele. Nii lõpeb jutlus sama mõttega, millega see algas.
In English